Documentos de Académico
Documentos de Profesional
Documentos de Cultura
Imagen: “El Príncipe” escultura olmeca (1,200 – 900 a. C., periodo clásico)
Nëkaxë’kp
Jawaan kyae’pxmäjk jëmëjt ku yë’ öy jaaky ke’etsk okwä’än ojts jä’äy
dakjënpëtsëmt, ku daknektyëjkët medë’p ja’ teety tääg, tetymyä’y
tägmä’y y’u’nk y’anä’äjk y’äp y’ok ojts ta’akäjpxët tanë’ejxët, jëts
dakyujtë’t xë’n jujky’äjtën takyo’tyët taknäxtët yää näxwiiny jëts kedee
y’ayo’dë’t. Jakëxpëde’n kä’t ijty ja’ matyä’äky pën dakyöny ku mää
yaknëjäw ku pën ka’öypy tunk’aty, kä’t ja’ëp u’nk änä’äjk yakta’akäjpx,
uk yaktanë’ejx. Ja’ matyä’äky de’n mëjtëjkëp mëde’p tnë’ejxëp mëde’p
tnëkäjp xë’n tsuj nyamyayëdë’t, jëts kedee ka’öypy tunk’ätë’t.
Kutsja’ ägäts ëxpëk ojts jyä’tn ayuuk kyäjpotp, mëdë’p gobyern
tnaskajxëp, jëts ku u’u’nk anä’jk nayjëde’n tunk jagam tnënëjkxnët
jëts myädäknët y’ëxpëknët, taa dakyujnët xë’n jaaky ke’tsk y’öy pyäät,
nejt ojts daktso’ntäknët jaaky ke’etsk taa yakëxjaany nekixpy tii
yakjënmaapy, tii yaknëjaw’ëp. Yë’ chäm tunp mëde’p ojts yak’ëxpiky
jëts yakjaany yake’tsn tsuj ö’yën, jëts yakjaanyäxn taa ayuujk nayde’n
nyektyëjkën ja’ jënmä’ny. Jaa nëmay jä’äy pën tjaatyëp xtam ojts agäts
jya’ t’ëxpëktë’n; waan jä’äy pën tjaatyëp, pën tyunk dakyö’tyëp xtam
ayuujk jä’äy njuujky’äjtyë’m xtam adom n’ää n’ayuujk nmët’äjtyë’m, ja’
ku myëjktä’äky tunk kajaa, tëguëëk piky yë’ tunk nkäjpxë’n pyëtsëmn,
ma’yënëp yë’.
Yäjp nekyetpy de’ptxë’äjtp “Xëëw wintsëëkë ajt nmooyëm / Las
ofrendas al sol. Cuentos y leyendas mixes”, ja’ jä’äy pën yä’t tunk tëë
dakyo’oy jëts tkëxjä’äy nekixpy may ja’ matyä’äky jëts takpëtsimy xë’n
ayuujk jä’äy jyuujky’ät, xë’n ja’ jënmä’ny yakmëd’aty, ayuujk jä’äy
jajp yakäjpxpëtsëmp matyä’äkyetpy, öy de’n ja’ agäts jyaaky kye’tsk
djajaktuny.
Yakpätp yäjp nekyetpy xë’n ayuujk jä’äy et näxwiiny tjëntsë’ëk, xë’n
pyëdë’ky y’ëxtä’äky, xë’n juujky’äjtë’n daknijkxy daknaxy, jëts jajp
tnë’ejx xë’n ntu’pääjtë’n jëts nmëdogukë’n ka’pxy xë’n juujky’äjtën
tyu’yo’oy mëët et näxwiiny.
Yä’t majpxy neky mëde’p chäm mejts maktakë’ko’nëp jajp xpäät x’ejxt
mëde’p tëë yë’ jaapy may ja’ matyä’äy dakpëtsimy jëts x’ejxt xnëjawë’t ku
yë’ neky xkäjpxt, tii matyä’äky jajp pëtsënp jëts njamyäjtsë’n, nakmëjë’n
nakma’yë’n, naktsopääjtë’n ja’ n’ääts ja’ nkojpk.
Mixe de El Duraznal, Ayutla
10
Presentación
La literatura mixe comenzó a emerger a finales del siglo pasado con las
transcripciones de lo que nuestros padres y abuelos nos transmitieron
por medio de la oralidad. La característica principal de estas narraciones
era formar niños y jóvenes para que adquirieran la capacidad de ser
autosuficientes en su vida futura, y que sus conductas fueran útiles y
ejemplares para la sociedad. Por esta razón, difícilmente se podía encontrar
un narrador que elogiara acciones negativas en perjuicio de la convivencia
colectiva, sino que se sumaba al repudio de estos actos con sus palabras
tejidas.
Después, al instalarse las escuelas que el gobierno ha fomentado en la zona
mixe y con la migración de algunos jóvenes en busca de oportunidades
laborales que les ha facilitado continuar con sus estudios, comenzó la etapa
de escribir nuestra experiencia e imaginación. Más tarde, lo aprendido en las
aulas escolares nos ha permitido la creación de obras, así como su traducción
para convertirlos en textos bilingües. La mayoría de los que hoy escriben lo
hacen desde el enfoque de la literatura de Occidente; pocos son los que
pretenden conservar la esencia de los saberes de su lengua y su cultura por
requerirse un triple esfuerzo.
En el libro “Xëëw wintsëëkë ajt nmooyëm / Las ofrendas al sol. Cuentos
y Leyendas mixes”, escrito con alfabeto latino, el autor expone la forma
de concebir e interpretar el mundo mixe con hechos reales y ficticios,
utilizando recursos literarios propios de su lengua y cultura originaria. Esto
le ha posibilitado construir diversas historias donde los protagonistas son
nativos de la región.
En esta obra se encuentran las diferentes formas de coexistir entre los
animales, el firmamento, la Tierra y el ser humano, esta conexión nos puede
ayudar a comprender el rol de cada quien en la vida de los que existimos en
este universo, sobre todo para encontrar el sendero adecuado que nos permita
entender que el día y la noche no son antagónicos sino complementarios.
Con este material, pongo en tus manos la oportunidad de contemplar y
disfrutar las imágenes que el autor plasma en los diversos cuentos, historias
y leyendas con el fin de reafirmar lo que somos y fortalecer nuestras raíces.
Prólogo
Quien se haya cuestionado la longevidad de la memoria, habrá concluido
que nada sobrevive más al tiempo como los relatos heredados de manera
colectiva. Rastrear la memoria es internarse en un sembradío múltiple,
como el de plantas de calabazas, donde sólo se aprecian los frutos en
su resplandor. Al querer cosecharlas se tropieza uno con los tallos que
emergen y que se internan en la tierra a cada tanto, enraizando por todos
lados. Es imposible determinar en dónde brotó la semilla. Es así como
las narraciones ancestrales arrastran profundas memorias que el tiempo
apenas logra roer. Sin ellas, sería imposible explicar el caos del universo
en el que afortunada u objetivamente existimos.
En “Xëëw wintsëëkë ajt nmooyëm / Las ofrendas al sol”, Martín Rodríguez
Arellano nos lleva de la mano por el mundo ayuuk. Un mundo de pueblos
entre espesas montañas y barrancos. Él, con la maestría de un pintor,
devela a nuestros ojos sus exquisitos paisajes a través de la pluma. En sus
letras, es posible imaginar la geometría del horizonte, la flora abundante
cubriendo la tierra o el misticismo de los parajes que muchos se niegan
a ver. Heredero de la sabiduría de su pueblo, no sólo por prestar oídos,
sino por buscar los vestigios orales del pasado y la divinidad de las cosas,
el autor va más allá. En estas páginas nos muestra la necesidad de existir
armónicamente en un entorno que no nos pertenece, el cual puede
deshacerse de nosotros en cualquier momento. Estos cuentos son acordes
a la necesidad de los tiempos, justo cuando, hoy en día, el supuesto
progreso humano devasta nuestro único hogar que inevitablemente
terminará por colapsar sobre nosotros.
Este libro es también una enseñanza moral. Inspirado en la tradición
oral de la amplia región mixe, Martín reinventa los relatos para que sus
mensajes franqueen todas las fronteras posibles y lleguen hasta nosotros
con la misma claridad con que las transmiten los sabios ayuuk. No es
de sorprenderse que, en las siguientes páginas, los lectores encuentren
similitud con las moralejas de otras narraciones.
Entre los pueblos mesoamericanos, el carácter divino del sol que protege
todo bajo sus rayos y la serpiente que gobierna el agua marcan la pauta
para coexistir con el resto del mundo. De la misma manera, es deber de
nosotros los humanos pedir permiso y ofrendar antes de tocar la tierra
para que ésta no nos niegue sus frutos. La lealtad recíproca entre el pueblo
y su entorno está presente a lo largo del libro, no obstante, a pesar de las
similitudes con otros pueblos, es posible apreciar las particularidades del
pueblo ayuuk en las narraciones.
12
ku ijty jä wäänë kia jaatë ma jäm tsaany chiäënë, ojts tmëët nëpaatyë
tu’uk mëja’ay chëëne tuu a’y, duun kiä’xjëky ixën amaaxanët ja’ay, jä yës
nyë mio’yëdë, ix jä yëktëyë:
―¿Mishtë, ma mnëkxtë?
―Kopk këxm ëëts niksh ―ojts kiapx wimpijty tu’uk mish madi
ni mëj.
―¡Tanë’ëk atp jä, kä jä jia’ay äty!, nmu tuujëp ëts miits, jä n’ixë
wiämpy nën miëjë.
―Mëj ja’ay, niksh jä yi’it ëëtsë nteety ntaak jäts tukë’ëyë na’ax
kajp madi tiknäätyëp niksh jä ëëts xmu ampëktë ―duun jä tu’uk mish
yä’äny ku chiëkënyë.
―Kadi miits mtsë’ëkëdë, ëts nijaawë ntso ixë ntunt jäts kadi
iampëktët.
―¡Ap min, yam ëëts mäpsh nyëk miny meeky mëët puutsnë! ―ku
ni pën kia atsowimpity, jä tyaxë kiomë.
Ap teety mëët una’aktëjk 17
1 La Laguna
Los niños y ap teety 19
TSAANY NYËMUXJÄM
Jäm it ma miu awinkon Mëj Ipxyukmët kopk, jäm ijty tu’uk kajp madi
txëëw Mugoxktunäpy, ma ijty poj win japom jotku’uk piöökx. Duun ijty
jäm ja’ay madi ku kajpë iatp, maan tsu’näsh iok xëëw tuntë win jumë’t,
Kapitaan Xëëw jä ti’të mä jäm maynäsh xuxpë jia’ty; tokx, kä’äky ioyë,
jäm mëknë nigo’ tyim ayoy, ëtspë jäts ka ayëkpë, jäts kuwanë tukë’ëyë
ja’ay iëts nuukxtët. Duun jä kajp xëëw kiu këxë jäts nyëkxkomëdë kam
tumpë. Tukë’ëyë jä kajp tkapxmuktë jäts tyëk win oyëdë pën jä paatëp
wiak näxt jäts xëëwtunën tjuptänëdët jadu’uk jumë’t.
Pun pën nëy aixë ia’tëp jäts ya’at ayuuk tjuptänët, kuwanë jä
nyëkxtët ni amätsk ma Tsaanyëmüxjäm, jä ja’ay ix wämpy pun pën
ayuuk t’atsokp o pën të winmaany piaaty. Yu’uy jä tjawkiäptë ku pën
jäp ja’ap në äpy akuwanë jä chi’itët këj aweky, ku chiikëxtët, n’its
wimpitnëdë kiajp jotm jäts yëk ta këjtëkëdët ta’nk, jä mo’ojëp pën jäty
të xëëw tunk të miayë, duun n’ok kapxën pën të miurdumë kiudung
ajt tyëk kesh.
Ja yiinën kia tu’uk yaxkë ojts tyaanëdë ja’ay jäts jia’atë ma jäp
nëmüx, jä ku mëk ijty xëëw jia’y jäts mëk ijty cha’ay, paat jä oytya’aky
ämpy yo’oytë jäts ianuukxëdë. Ku jäp jia’atë n’its jä nyëy chi’ikëxëdë
nyëy jänkëxëdë jäts miätstë ma nëmüx. Jawiin chii tsoontaktë madi
amätsk mëja’ay, n’its madi ni itku’uk jäts jäts ix ojk madi ni mutsk jäts
tsii kukëxëdëp. Ja yiinën ijty kia tsii kukëxëdë ix ojk amätsk, n’it jä
mutsk to’oshtyëjk ojts miu mëja’ay tmëët ayëknë, jäts jia nëëmxë:
―Tun maay ajt, kadi ya m’ayëky ya it. ¡Tu’uk wiin mits!
―Jäyëm yiinën ―duun kiapx wimpi’ty jä në twaxjëky, jäts tni
xiiky.
Tsänjä’jën, ixën yä’pëm nwiin nyëk atu’ukën nyëk awa’atsën, pu
ma jä tu’uk mëj tsaany cho’ony, jäts yëkxon nyi ja’atë jäm it jäts pech
ojts nyi pityë jäts yëk nëkxë në ökpy, je’eyë në öpky jiak käxjë’ky në
nikëxm. Jä miu mëja’ay mäpsh ojts chëëkë jäts jia ok yaxkäknë:
―¡Putë’ëkë iatk ëts miits të nto’oshtyëjk tsaany miächë! ¡Putë’ëkë
iatp ëts miits, tuntë maay ajt!
―¿Ti mish mja’atëp? ―yëk të’ëjë miugu’uktëjk madi jotmaytyëp.
―Të nto’oshtyëjk tu’uk tsaanytyeety yëk nikshë ― duun ojts
winwa’any jä mish jäts yekxon të chëëkëtakoy.
22 Tsaany nyëmuxjäm
EL POZO DE LA SERPIENTE
Había una comunidad que se llamaba Mugoxktunäpy,2 se encontraba
cerca del cerro de Cempoaltépetl, lugar donde todos los días el viento se
detenía a descansar. La costumbre de la gente de este pueblo era celebrar
cada año la Fiesta de los Capitanes con música de la región, abundante
comida y bebida, danzas y juegos, y no podía terminar esta festividad
sin que todos bailaran hasta el cansancio. Una vez concluida la fiesta,
todos regresaban a las labores del campo. Para realizar esta fiesta, los
lugareños comenzaban a organizarla desde un año antes, entre todos
acordaban quiénes debían prepararla para el año siguiente.
Previo a ocupar este cargo, los seleccionados debían ir con su
compañera al pozo de la serpiente como prueba de buena voluntad,
compromiso y madurez; una joven pareja se había integrado al grupo.
Era costumbre que al llegar a ese lugar debían bañarse por pareja, cada
uno por su lado, después de terminar de asearse, tenían que regresar a
su poblado para comenzar con la ceremonia de entrega y recepción del
cargo con la comisión saliente.
Las personas del grupo tardaron cerca de una hora en llegar al
pozo, porque ese día el sol brillaba con más intensidad y eso hacía
que cada paso fuera lento y agotador. Una vez estando en ese espacio
cada quien se despojó de su vestimenta cuando le tocaba el turno de
entrar, se acercaron al pozo y el baño comenzó con la pareja de mayor
edad, luego les siguió los de mediana edad, y al final, los más pequeños.
Cuando la última dupla estaba por terminar su baño, la joven comenzó
a juguetear con su hombre aventándole agua, él preocupado, le decía:
―Aquí no podemos jugar. ¡Aquiétate, por favor!
―Nada más un poco, no te enojes ―contestaba ella mientras reía
maliciosa.
De pronto, en un abrir y cerrar de ojos, desde el fondo del pozo
surgió un reptil y se fue directo hacia la joven, la enrolló y se la llevó
en lo más profundo del agua, dejando ver sólo burbujas. El muchacho
gritó espantado:
―¡Ayuden a mi compañera! ¡Ayúdenme por favor!
―¿Qué te ocurre, muchacho? ―preguntaron alarmados sus
compañeros.
2 Lugar de cinco lomas
El pozo de la serpiente 25
3 Médico tradicional
26 El pozo de la serpiente
TSAANY TO’OSHTYËJK4
Jäm itkukm tyäny ma tu’uk kiajp txëëwtë Yëkwinm jäts jadu’uk
Poopnaxkëxm, tëyëp jä it ma jäm tu’uk në’ën, jäm t’ixtë tanë’ëk ixtäpyë
chi’ooktë tu’uk tsu’ to’osh una’ak. Nyijawëp ijty tukë’ëyë ja’ay jäts kadi
pën nyiksh ma jäm to’oshtyëjk nya’ak kä’äxjë’ëkyë. Jäm pën mëk nëy
jawëpy jäts kia madowtë wixën ja’ay jia nemshë. Ja wäänë ijty po’o
kia kukë, ku jä mish madi txëëw Mutsk Nëdeky madi ku kajpë iatp
Yëkwinm, nyijawë ajt jäts jäm tu’uk to’osh una’ak ma në’ën, jä tnëmjaay
miugu’uktëjk jäts niksh t’ats ixtaatë jä kiish madi jäm tiknääpy yukjom,
duun tjawë ia’ty jäts të tukë’ëyë nyey kiapxkeshë, jäts nyëmxëdë:
―Windim ëëts jäm niksh, jäts nëy duun, ku ni may njamën ma jä
n’ok ixën ―duun ojts kiapx wimpity tu’uk mish.
―¿Wixën miits waantë? Të jä t’ixtë tëëypë ja’ay madi nëkxtëp pax
ixtääpyë o madi nëkxtëp nëts ixtääpyë jäts ni ti kiajätyëdë.
―N’its jä x’ixt ku nëy tyu’uk pa’k mnëkxt…
―¡Mtsëkë ieetyëp miits jä këxm duun mkapxtë, ixtsëëkë ja’ay! Të
njaawkiukë jäts mëk mtsëëkëdë, nëkxp ëts yi’it n’ats ish nëy tyu’uk. Ti ëts
miits nyëk waant.
Jä ku Mutsk Nëdeky të wiänë yëkxon twinmaywimpity jäts tyim
nyëkxwamp jäp madi tanë’ëk ixtäpyë tyi’tëp nyi kapxtë jäts kiu japom
nyiksh yuukjoty, jawiin tuu tpaniksh ku në tpa’ty ix jäts ojts jia’ty ma
jäp it yëk käpsh kiäx jë’ky to’oshtyëjk. Jäm yuuk jotm jäyë yëk ish ku
joon kiäkyooytyë jäts xiuxtë, jäm mëët patseey naxkëxm kiaach kepy
patkëm, jieksh t’ixtaatë jäm wititë.
Jak yoy adë’tsp, ku wäänë it nya’sh ix jä ojts tmadoy tu’uk
to’oshtyëjk iëy, kä twinjawë ti jä iëëpy jäts t’oy jawë. Ku t’anëkxë ia’ty ja
wäänë, ojts t’ixpaaty tu’uk kiish una’ak wit tpu’y në a’y, kuts iawatë ia’ty
n’it chii nipëjkë ia’ty. Atëyë jä mish tyaany, yëkxon xie’y tyëk atükyë.
Maan jä ioyë atnë jä kiish una’ak jä këxm Mutsk Nëdeky ojts tmu
käpsh. Jeyë ojts yiinën chio’oy tyiüny jäts kiapx nipëkë ia’ty jawiin,
mëët jä kiish una’ak:
Jä kiish una’ak ojts cho’o tyün yiinëm, n’its xi’iky jäts kiapx
nipëkë ia’ty tigäch aaw jäts jä mish kä tku’uk jawë ia’ty; jätyë ixpu’ut
jëky jäts nëjötyp tyë’ëkë ia’ty. Jä mish jiaok ix minë jia ok ix xëpnë,
4 ELIAC, México: diversas lenguas una sola nación, Tomo II Narrativa, Editorial
Eliac, México 2008, pp. 87-93
28 Tsaany to’oshtyëjk
ojts tja ok ixtä’äy nëjötyp paat jäts kä kiish t’ok patnë, jääyë ojts tmëët
në piaatyë tu’uk mëj tsaany jäts në jötyp jia ok pitsemnë. Ix jä tu’uk
yaytyëjk madi pax ixtääpyë jäm tyu’un tsëmyoy, kuixë chëëkëkiesh, ix
jäts yëk tëëjë:
―Të mpoopë kiesh ¿pën të m’atsëëkë iatyë?
―Tu’uk yëk tsaany ntyeety, ixjäm nëjotm chëënë.
―¿Tyim jänch? Wën t’ishën pun nëy jäp jä ―duun jä ixtääpyë mish
tnëmjaay jäts jiotku’uk at, nyijawë ieepy jä yëkxon ti mish tyi’py.
―Oyëp, nëy ish itë mits.
―Kadi mits mony mtüky, ëts nijawë iatp wixën niksh nmäch yë
juyujk ―ixjä ixtääpyë ojts nyë tëkë jäts ni pën tka ixpaaty.
―¿Kä jäp pën? Tyëypë ëts käpshp ku jäp tu’uk tsaany tyeety nëjötyp
të mpaaty.
―Mmm. ¿Pën mits mëët nëkiapxëp?
―Kä ëts pën nmëënëy kiäpshë, këm ëts nigo’ nkapxwintëy.
―¿Kä të mits xpaaty tu’uk to’osh una’ak? Duun jä’ay winwaany ku jä
ya tu’uk chëënë, ma ëts jä nka paaty.
―¿Tyim jänch? Ni kä ëts tëy pën nmëët nëpiaatyë.
―Oy jä ku xka paaty, duun winwaantë ku jä ja’ay madi tpatp niksh jä
iooknë, jä nëypiaatën.
―Wën kipsh tjaamiën.
Mëk jä mish winmay, wixën jä jiäty kiowety, tëy jä win o taay
kiäpsh jä win, jä ojts mëk tjawë wixën jä tanë’ëk ixtääpië tya mu käpxë.
Të n’aty kiootsënyë ku jia’ty tyaak tyeety tyëjk windum, ix jä t’ok ta
awaanjaay wixën ojts jiaty, jäts nyëkxnë maapë. Paam mëët ojts kiu
japom kiu ja’taaky, ojts jä mish iooknë kiu wixtuuk xëëw it, nëy duun
wixën ojts iooktë pën jä kiish una’ak t’ixtë, win ixp tyäny ixëm pën
mëk iatsëkë iatyë. Tyaak mëët tyeety jäts miugu’uktëjk ojts yëk naxtëkë
iatyë miu tuguëmë, jäm jä xuxpë mëët ixëmë ja’ay tyëk tuu yo’oy. Kiu
jadu’uk semanë, ojts jä mish tyeety tyëk tëëy kutung:
―Mëja’aytyë, ¿wixën mits waantë mkapxtë ti ntuunëm jäts kadi
mishtyëjk iok jatnëdë ixën ëts n’una’ak jia’ty?
Tsaany to’oshtyëjk 29
―Duun ëts isham nkapx wimpity jäts wën kajp twaamujkiën jäts
niksh jä me’ey tsa ta amäktu’ukiën ―duun jä ojts kutung winwa’any.
―¿Duun mits winmay jäts niksh ayoon kiesh?
―Jänch duun ëts nwinmay, niksh jä mëët tsëky jäts jä it ma me’ey jäm
yëk kapx pookxt kuwanë, xuxp mëët jäts teety pio’otëjk xmu tuujë iajtën,
jäts kadi iok ayoon käxnë jä kiish.
―Yës tkujuyp, niksh ëts mits ya’at ayuuk nta pudëkë.
Tukë’ëyë kajp tyim nyëy miu’ukëdë jä xëëw it madi tkäpshë ieetyë,
ixjäts jä mish miugu’uk mëët jia jämë. Ku jiatë jäm it ma kiish oynyäsh
nya kiëxjëëkyë, ojts tsa tpiimuktë jäts yëkxon ta amäktuktë jä me’ey
madi ma jäm jä kiish nyak kiäxjëëkië; ix jäms më to’oshtyëjk kääky
tokx t’oytyuntë jäts jä xuxpë twin xux it. Ku it me’ey t’amäktukëxtë,
n’its jä mëja’aytyëjk nyä’sh tku kapxtë it, jäts t’amadotë jä kiish jäts kadi
pën niksh t’ok waatakoynyë, wën jä tyuu tpëknë. Ku jä ayuuk tyëk ku
kë’xë ieetyë, ojts kiaytyë iuuktë, n’its jia ok ätsnëdë. Jä këxm kä pën t’ok
kapxnë ja’ay kiish wiaatakoyë.
30
LA MUJER SERPIENTE
Entre las comunidades de Tierra Negra y Tierra Blanca existe un río
grande de color verde, donde los cazadores veían bañarse a una mujer
joven y hermosa. Era secreto a voces que no había que acercarse a ella,
quienes habían tenido contacto con la doncella, días después morían
sin remedio. Nunca faltaba quien se creía valiente y desobedecía
esta advertencia, sobre todo algunos jóvenes que no aguantaban la
curiosidad. Así fue cómo unos días antes de la luna llena, un joven de
nombre Mutsk Nëdeky5 de Tierra Negra, al enterarse de la existencia de
esta extraña mujer, animó a varios de sus amigos que lo acompañaran
a verla, como si todos se hubiesen puesto de acuerdo, le contestaron:
―Nunca iremos a ese lugar y menos para ver a esa muchacha,
además si vamos muchos no se dejará ver.
―¿Cómo pueden decir eso? Si la han visto los que van en busca de
algún venado o armadillo, y no les ha ocurrido algo.
―Sí, pero únicamente la podrás ver si vas solo…
―¡Detrás de sus palabras esconden su miedo, cobardes! Ya veo que
están asustados y como soy valiente iré solo, no los necesito.
Mutsk Nëdeky estaba decidido a aventurarse para comprobar lo
que los cazadores le habían platicado. Tres días después se internó a la
espesura de la montaña, primero por una vereda y luego siguió el curso
del río hasta llegar al lugar donde se aparece la mujer. En el bosque sólo
se observaban algunas aves silvestres que volaban y silbaban, una que
otra perdiz que escarbaba debajo de los árboles en busca de su alimento.
Mutsk Nëdeky continuó su trayecto, después de un buen rato
escuchó un canto con voz femenina, aunque no entendía qué decía
la canción pero le atraía. Al acercarse más, pudo observar a la joven
mujer que estaba sentada sobre una roca, desnuda, era ella la que
cantaba. Asombrado, la contempló muy emocionado, y conteniendo la
respiración se acercó más a ella. Estando a unos pasos, quedó cautivado
por la belleza de la joven, para hacer notar su presencia, le ofreció un
saludo.
La joven mujer se turbó un poco, luego sonrió y le contestó
con palabras que él no pudo entender; de un salto ella se sumergió a la
laguna y desapareció. El muchacho la buscó por todas partes, también
5 Pequeña iguana
La mujer serpiente 31
CEREMONIAS MIXES
35
MISH XUWAAN
Ma tu’uk it madi txëëw atp Tsinamjoykiëxm, jäm ijty kiukajpë tu’uk
mish, ku ooky iu’nk madi tukë’ëyë ku ja’ay tku xëëw atëp Mish
Xuwaan, duun xiëëw ätyp ku ayuuk n’ok kapxën, tigäch jä xiëëw ku
nkapxën amaaxan. Ku ye’eky jäts makmokx jumë’t jia’aty, ojts nyëkxnë
jakäm, jadu’uk kajp. Mäpsh jumë’t it nya’sh, ni pën tka ok jaawmiätsnë,
jääyë ioktaak jak jaawmiä’tsëp, kä wänë tyaak tyeety iok pën itnëdë. Të
ijty yëkxon tyikatsnë, nëy duun nyëy xio’xënyë ixëm agats ja’ay madi
tsënääpy mëj kajp jotm, atëyë miugu’uktëk tyantë ku tnijaawë iat jäts
jiätnëp jä amaaxan kapxk, nöky ixk jäts.
Ku it yiinën nya’sh, n’its winmay jiëën tyëjk tpëmnët. Duun
ojts t’anemy jä mëja’ay Päät Mëjta’nk nyëëx, jä mëja’ay madi mëk ja’ay
nëy tyijëp jä ku kajp jo’oty. Xontakp miëjtaak tok awa’an jaay ti tyun
wämpy:
―Mëjtaak, pëk wanëp ëts. ¿Xmu tuujëp niksh mpaktsooyën jä
tu’uk kiish una’ak?
―Oyëp, u’nk. ¿Pën jä kiish una’ak madi mja tsekpy?
―Mëja’ay Päät Mëjta’nk nyëëx.
―Pu kä n’aixë oy kiapx wimpit, mëk jä mëja’ay nyëëx tkuniich.
Kadi möny mtüky, nmu tuujëp ëts mits.
Jä t’ok pakonëdë tu’uk käptyu’ tsapkääky, tu’uk tsiiy waxk në
jäts tu’uk tuj tseey meeky, jäts yëk mëj pëmt iayuuk. Ku jia’atë ma
jäm mëja’ay chëënë, duun ojts iatsoo wimpity jäts kä miu paatët. Jä
mish Xuwaan kä ti tkumay oyëm mëja’ay duun jia nëëmxë, jä jääyë
piatiümpy ixëm ayuuk ja’ay tyëk tuu yo’oytyë: tuguëëk ojk jä yëk ats
ixt kiish una’ak. Kiu makmonkx xëëw, nyëkxkomëdë jadu’uk ojk, kä jä
mëja’ay ojts kiupekiëdë. Miu tu’uk po’o, ojts tyëk puuktë tuguëëk ojk
ixëm jä ayuuk yëk jaykiepy, nëy duunmë tyëk nëkxkomëdë jeeksh, ix jä
mëja’ay Päät Mëjta’nk kiapx wimpijty:
―Jaawkiükëdë miits yëkxon, windim nkiish una’ak pieky mëët
tu’uk ja’ay ixëm mits. Ni ti xka mëëtë, kä ti meeny ni mka mëkjaayë.
―Ëts niksh meeny nyëk tüny jäts ku amätsk ajt yëk xëëw tunt jäts
niksh ëts mëk ntüny jäts itp jeeksh itkunaxt ntëk jotm.
―¡Kä! Të ëts niishën nkäpsh.
Kä mëja’ay Päät Mëjta’nk tyëk jäty jäts jä mish tmëët nëy kiapxët
nyëëx, ixëm mëja’aytyëjk tyëk tuu yootyë, jäts kiish këm tni kapxt pun
kiu pekpy o kä jä tkupëk wa’any jä mish madi paktsoojëp. Kuts tyëk
36 Mish Xuwaan
puktë kish ayoyk ixëm nyi pëmë ätyë ayuuk ja’y it jotm, jä mish mëët
tyaak po’o ojts wimpitnëdë.
Kukm tuu wianë yoymintë, ku jä Mish Xuwaan jäm it kiujup
ojts tyëk winäky jäts t’ok käxnë kukoj këxm madi jäm ijt tuu a’y. Ku
it kiotsënyë n’it jä kujup krispuj jatnë jäts kiänk jë’ky nyiksh ma jäm
chëënë mëja’ay Päät Mëjta’nk, jäts yaxke’eky mäpsh ojk: “mu tuguëëk
xëëw kä niksh x’ok ixnë mkiish una’ak ku xka yëk pëkt jätyë”. Pech
mëja’ay tyu’n tkon pitsëëmy, oy wintsojë tyu miny tyu xepy, jäts jä
käkyoypyë ni ti jä kia jaatë. Kiu japom tsuu ojts nyi jagomë jä koots
tanë’ëk jäts nëy duun nyëëmxë jadu’uk ojk. N’itnëm ojts mëja’ay
winmaytyëkënyë, jä këxm kiu japom ojts t’anëkxë jä jaam ja’ay tyëjk
windum, jäm ojts tpaaty mia’ay tsaay jotm tyim tyëy yo’oy jäts jäm tam
ixpëkpä’t twin ish, ku jawiin yës tmooy ix jäts tnëëmë:
―Mish, të ëts yëkxon nwinmay wimpity, tun maay ajt mëët
nëpiëkë ëts nëëx.
―Teety, nijaawë ätyp ëts ku mits xka ku peky nmugu’ukët, kadi
ntëkjo’oty mi jäts ëts mits xta xi’iky.
―Mits ok määkx pun ma nkapx takoy. Tëy ëts nkäpsh, ëts tukë’ëyë
kääky tokx n’ixp o pun ti wiänë ka itp. ¿Muwaat ëts nëëx xmëët xa’mukt?
―¿Jänch yë mits m’aaw m’ayuuk xkäpsh? Pun tëy wa’any, oyëp.
Ku jä mish tyoosh pië’ky, jäm ijty miutuujë iätyëdë xuxpë mëët
ätspëtëjk. Kiu japom wixtëkm jä Mish Xuwaan tyumpë’kë i’aty, jäm
tniipy mook, waxk, nëy duunmë tyëk oyë toypë në, miëëteety nëëmxë
wixën jä tunt tyëk oyët, duun ojts it nyäsh. Tu’uk xëëw it ojts jiaty tyëjk
windum tu’uk yaytyëjk apak it madi tsoomp Tsaany’itjäm, yëkxon miu
mëja’ay t’akapxë iatë, jäts tyëk nëkxnë kiajp jotm tso’ok këxm. Ku Mish
Xuwaan jäm jia’ty, kä tam tyëjk iok itnë ni tyo’oshtyëjk tam iokajämë.
Ja’ay madi winkon tsënäätyëp jä të tyok awanxë ti tëy ojts jiäty. Jä mish
madi yëk mu tuntakoy kä ojts oik tyaay piatnë ti tyump, ix jäts tu’uk
pak kepy kiëxm chëënë miu käpxë, jä nëëmxë jats tyo’oshtyëjk jäm
itnë ma tu’uk kajp txëëwë Tsaany’itjäm. Jätyë jä mish tëy ämpy tpa
niksh ma jä pak nyeemxë, ku’uk xiëëw it jäm tuu jo’oty iok pookxkomë
yiinën, jäm xi’nk kepy këxm miu käpxë:
―¡Jotakoy mits! Ix jäm mto’oshtyëjk në awinm itnë.
―Oyëp jä ku duun xnikäpsh, nigo’ ëts isham mpookxko’y, jä ëts
yi’it njak yoykiomë.
―Ku adëts pekyë myo’oyty, mpaat mits jä yi’it mto’oshtyëjk jäm
chëënë kajp am.
―Yës tkujuyp.
Mish Xuwaan 37
EL NIÑO XUWAAN
En la comunidad de Tsinamjoykiëxm6 vivía un niño, huérfano de madre
y padre, al que los lugareños le llamaban Xuwaan.7 Cuando cumplió
sus quince años, se fue lejos, a otros poblados. Después de varios años,
cuando ya nadie se acordaba de él, con la excepción de su abuelita,
regresó a su comunidad. Ninguno de sus paisanos lo reconoció porque
estaba muy cambiado a como lo recordaban, llevaba la vestimenta de la
ciudad, y lo que a muchos asombró fue que había aprendido a hablar,
leer y escribir en la lengua castellana.
Con el paso de los días, conoció a la hija del señor Päät Mëjta’nk,8
un distinguido personaje de esta comunidad. Emocionado, Xuwaan
decidió formar su familia con ella y más tarde le comentó a su abuelita
acerca de su decisión:
―Abuelita, deseo casarme. ¿Me acompañarías a pedir a una
jovencita?
―Sí, hijo. ¿Quién es la muchacha que te gusta?
―Es la hija del señor Päät Mëjta’nk.
―No creo que acceda, ese señor gruñe muy bravo por su hija. Pero
no te preocupes, te voy acompañar.
La primera vez que fueron a visitar al señor llevaron una canasta
de pan, un galón de aguardiente y un tenate de tamales de pollo como
símbolo de seriedad en el compromiso. Al llegar con el señor, como
respuesta les dio un rotundo no. Xuwaan no se desanimó y siguió las
normas del pedimento que acostumbraban los mixes de su pueblo:
visitar tres veces a la doncella. Quince días después, acudieron de nuevo,
el señor tampoco los aceptó. Al transcurrir un mes, cumplieron con la
tercera visita, al igual que en las anteriores ocasiones, la contestación del
señor Päät Mëjta’nk fue:
―Entiendan bien, mi hija no se casará con un muchacho como
tú. No tienes nada que ofrecerle, ni dinero ni prestigio.
―Yo me encargaré de los gastos del casamiento y trabajaré duro
para que tengamos qué comer todos los días.
―Mi última palabra es ¡no!
6 Lugar de ocotes
7 Juan
8 Pedro el alcalde
El niño Xuwaan 39
Ix jäts Kong Anääwë tmu käjë ia’ty tëypë uktë jäts tya kë tëkënyë,
jäts nyëëmxë
―Yëk nëkxnë mits uk, nëkx mkë moynyë wintsën.
Ku Pulë jiaanë tyëk jotm, tyapatuun jä wixën nyëmxë mook ni
wintsën, yëkxon tsëk jä mëj jäty ojts miook tyëëmë, ni kia kä’äxjëky
pun ma jä tanë’ëk ojts tjëkxtë. N’itnëm ojts tjänchjaawë tku’ukjaawë
ayuuk madi iawantëp mëja’aytyëjk, ku wia’atë kiapxtë: “pun ti n’jëëkx
waanyën jawiin jä nmo’oyën naxwiin”.
46
―No sabía que se tenía que dar algo. Dígame qué es lo que debo
ofrecerte.
―¿Tus palabras son verdaderas al decir que no sabías? Si es así,
quiero que ayunes por tres días y como ofrenda deseo tres cántaros de
tepache, tres ollas de tamales y tres guajolotes.
―Gran señor, permíteme que coseche un poco de maíz para poder
vivir, ya gasté dinero, ya me esforcé en trabajar.
―Si me das lo que te pedí, te prometo buena cosecha. Tendrás
que construir tres coscomates para guardar las mazorcas. Cuida bien el
maíz, no lo pisotees.
―Gracias padre, cumpliré todas sus indicaciones.
Kong Anääwë desató a los perros cazadores y se los entregó a
Hipólito, diciéndole:
―Llévate a los sabuesos y devuélvelos a su dueño.
Al regresar a su casa, hizo todo lo que le había indicado el
dueño del maíz, y sin explicarse cómo sucedían las cosas, obtuvo buena
cosecha, ni siquiera se notaba que los animales los hubiesen dañado.
Entonces comprendió las enseñanzas de sus mayores: “antes de recibir,
primero hay que ofrecerle a la tierra”.
49
TUNTAKOYPIË PAACHMU’U
Ma jäm tu’uk kajp madi txëëwë Ipxkopkëxm jäm it ijty chiëënë mëja’ay
madi nyë kiu xëëwe ia’tëp Pilë, jäm ijty tu’uk kam oynäsh tmëëtë ma
tukë’ëyë jeeksh ity, kam itkukm jäm ijty tu’uk në miüsh, jä ijty yëk
tümpy mëja’ay jäts ta kuwaxkesh tukë’ëyë pun ti jäm itp kiam jotm
ma tni’ipy mëj mook jäts mutsk mook. Jä’äts u’ts it tyim oy jiawë iätyp
madi mëja’ay mëët chiaan kio tya kaytyëp nëy duun juyujktëjk jiëkxtëp;
tsuxk jä itkunäsh jäm it oyëm jä jia xuku’uk jootyë.
Jäm ijty tyuntë kiam jotm Pilë mëët mia’nk madi tmëët makmätsk
jumë’t, yëkxon ijty wa’ats tsapwiin jäts xeëw mëk cha’ay; yiinëm jäm ijty
yoots käxjëky tsapwinm. Winäky xiëëw yëkxon tyuu jok tsoontaaky
xëëw amp ku am, ix jäts mëja’ay iamëëts käpsh jäts chujëm wimpok
tunguesh. Kuts iuna’ak ishë amäätsk kiäpsh ix jäts yek tëëjë wixën
winwaany. Ixjäts ojts Pilë chiapsë kiesh wimpok jäts tkapx wimpijty
iuna’ak n’it tok awa’anë jaay “kä tam it ioyë wia’any, iamaaytyak wamp
tam jeeksh duun jiaty ku xëëw amp tyu’uy”, nyijawëp jä mëja’ay jäts
niksj jä mook u’nk piutsë kiëxnë jäts kä iok tëëmënyë.
Jä ku mish una’ak kä ojts oy twin jawë jä ayuuk n’its tyeety
tyëk tëëkomë ti këxm ku jä duun jiäty, ix jäts Pilë kiapx wimpi’të jäts
winwa’any kaoy it duun mimp, ix jä nyëmkomxëyë jäts yuu it wamp
jä jumë’t, “duun yë pëmpë kunuukxpë tseky”, duun mëk kiäxpta’aky.
Ix jäts piëktaaky t’ok konmuknëdë madi kioon jëktë kam tëkm n’its
wimpitnëdë tyëjk windum, ku jäm jiatë ojts tyuu atëyë. Poj ojts tyëk
niksh yoots yukjotm, n’its tsapwiin win watskë’sh tukë’ëyë.
Miu tuguëëk xëëw ojts jaxpë nyëkxtë jä mëja’ay mëët iuna’ak, ja
yiinëm ijty ja’x tka po’ot mayë, ix jä tmadowtë mëknäsh jä piëjy chiäpsh
anääwë jäts tjaawë ieetyë ku tyininy jäts na’ax tyëk ximpëkesh, ix jäts
tnëmë iuna’ak: “ku duun jiäty ku anääwe tyininy naxpatkepy jä nyi
käpshp ku min wamp tuntakoypië tanë’ëk, niksh kum mook aats tjëkx
kesh, ku duun kia jat, niksh oypiënë tanë’ëk pëktaaky tmu tuntakoy,
tsip yë jäts xyëk mëdaakën”. Ku kiapxkë’sh, ix jäts iuna’ak nyëmxë jäts
maan nëk jä tnijawënyë mäpsh ayuuk.
Kiu jadu’uk semanë, ojts jia’ty tyëjk windum tu’uk ja’ay madi
tsoomp jakäm, jäm tam pip chë’ëpy tsëmwitity jä jëk tya winkupëk
wämpy mëët tseey, tutk o pun ti iok pätyp. Wixën jä mëja’ay kiäpsh
maan jä Pilë t’ok yukmot käpy jäts Nëpa’amët ja’ay jä, tu’uts tam jä
ja’ay ixtääpy, kums jäm jä tyo’oshtyëjk tyunguë ätyp, maan jä t’ok
oy jiawë ia’të ku tu’uts juypië nyi ja’atyëdë, nëy duun nëpa’amët ja’ay
xioxtaakymë ku jätyë tpaaty madi ixtääpy.
50 Tuntakoypië paachmu’u
tyim jiak tuu tsontaakëmë jä këxm ja’ay pech nyiksh tyëk jotm. Miu
tuguëëk xëëw it, tëënë n’aty miëdaaktë jä paachmu’u, n’itnëm jä ojts
chioonkëxtë tukë’ëyë ku mook u’nk jäts ujts tyëk këxtäänyë ieetyë.
Ku jä tsip iatëyë ia’ty, n’its Pilë ojts t’ats ish kiam ti jäm të tyiünyë,
mëj jä jio’ot ku t’ixpa’ty jäts kukwäksh oy tam miook jia ijty, ix jäts
xontakp wimpijty n’it ojts miu mëja’ay mëët iuna’ak tway kiam jotm
jäts t’ixtët ku nëy jäm mook. Jäyë ni tudujk ja’ay madi ya it kukaapë
iatëp pën ojts miook tyek pu’tjëëktë, pën jäty miook wintakooy kuwanë
ojts nyëkxtë Nëpa’am mook ixtääpyë madi tya jükiëdëp, ya’at jeyë tu’uk
kajp nixëm tukë’ëyë n’ayuuk ja’ay ajtyën ma kä ojts nigo’ juyujk miu
tuntatakoyëdë, yës tkujuyp ku nëpa’amët kudung ojts jiotakoytyë jäts
nëy duunmë ojts kiajp tpudëkë ku mëja’ay madi tu’uts juyp ojts ta mu
käpsh wixën ipshja’ay winwaany.
52
PLAGA DE LANGOSTAS
En el poblado de Ipxkiëxm11 vivía Porfirio, quien poseía una buena
parcela, y en medio de ella, brotaba un pequeño manantial que servía
para irrigar la mayor parte del terreno, lo que le permitía sembrar
maíz grande y maíz chico. De la nada germinaba todo tipo de hierbas
comestibles y él las aprovechaba para alimentar a su familia y a sus
animales durante todo el año; siempre se mantenía verde este lugar a
pesar de la época de sequía.
Cierto día, Porfirio y su hijo de apenas doce años de edad
laboraban en su propiedad bajo el cielo despejado y el sol quemante;
a simple vista había pocas nubes, después del mediodía comenzó a
lloviznar sin haberse nublado, y el señor mencionó unas palabras en
voz baja con un gesto de disgusto. El muchacho al observar la extraña
actitud de su padre, le preguntó qué había dicho. Porfirio se ruborizó
al sentirse descubierto por su vástago, luego recobró la calma y le
contestó que “es muy probable que en esta temporada no haya cosecha
porque llueve bajo el sol ardiente”; él sabía que las milpas se pondrían
amarillentas y no darían frutos.
El jovencito no quedó muy convencido y volvió a interrogar a su
progenitor sobre la causa, el señor le dijo que era por el mal tiempo, por
esa razón habría hambre en ese año y le remarcó que “es la voluntad de
los creadores”. Al amainar la lluvia, recogieron sus pocas pertenencias
de la choza de zacate y se regresaron a su hogar. Cuando acababan de
llegar a su morada, el viento ya se había llevado todas las nubes hacia
las montañas y del cielo comenzaban a asomarse las estrellas con mucho
brillo.
Tres días después, el señor y su hijo fueron por leña a su
parcela, faltaba poco para completar dos montones, escucharon el
sonido estrenduoso de un rayo que hacía vibrar el suelo, ambos se
estremecieron. Una vez repuesto el señor, le comentó a su hijo: “si el
ruido del trueno recorre las entrañas de la tierra, anuncia que habrá
plagas, puede abundar gallinas ciegas que se comerán las raíces de las
milpas u otros animales que dañen los cultivos”. Al terminar de hablar,
su hijo se quedó admirándolo por lo mucho que sabía de la vida.
Una semana después, llegó a su casa un señor de aspecto
forastero, llevaba consigo hierba silvestre que canjeaba por animales
de corral o por otros productos. Por su forma de hablar, Porfirio ubicó
11 Veinte Cerros
Plaga de langostas 53
12 Santiago Atitlán
54 Plaga de langostas
13 ELIAC, México: diversas lenguas una sola nación, Tomo II Narrativa, Editorial
Eliac, México 2008, pp. 95-102
56 Xëëw wintsëëkë ajt nmooyëm
Ku jia’aty jadum a’ny në pa’am, ix jäts tmu käpsh madi ijty iukë
ieepy jäts jiak mutuu atët jadu’uk ojk.
―Yës tkujuyp ku mits xpudëkë, windim ëts ijty në näsh nëy tyu’uk
¿xmu tuujëp ëts mits jadu’uk ojk?
―Kä, ya it ëts ntäny, ya it ëts ntsënäänyë xëmë këxm. Oy myooty.
―Oyëp Tinik, kä yë wi’ixë. Jä nëwia’tën.
Ojts Utsjach Winmaktaxk jia’ty winäky xiëëw jäm Xëëwtu’am,
jäm it ja’ay tyëk tëëy ma madi tsënaätyëp jäm:
―Mëja’ay ¿ma it jä ya xëëw nyäsh naxkë’esh?
―Ixim kopk këxm ―kië tsa’ax këxm ta ni tonë tu’uk kopk.
―Ku jäm nëkshwa’anyën ¿Nën ntaanë ajtën jäts jäm nja’atën?
―Jatyë yë jä. Nëy winkoots mtsoont n’its jä xëëw niksh xpaaty.
Tya patuunë jä ixëmë Xëëwtu’amët ja’ay nyëmxë. Ku Utsjach
Winmaktaxk ojts jia’aty ma jäm Xëëwpitsemy kopkëxm maan jio’ot
xiontaknë, ni ti xo’ kepy jäm kia ity jäyëm jäm itp mëëy, paat duun
jäm kiäxëkesh tukë’ëyë it. Mëj jä jio’ot mish ku duun it t’ish xëëw
winköny, xontakp ijty jäts kä ojts kääpx winmay, ku it jawë ia’ty jäänë
xëëw tëëkxp nyäsh kiupakëxm. Mëk tja ok yaxkäkjäänyë, tëënë jä ijty
xëëw tyuu tpa niksh.
Ix jäts jä mish Utsjach tsäch winmayp wimpitnë kajp jotm madi
ja winkon tamp. Ja’ay madi jäm tsënätyëp ojts nyemxë jäts kiu japom
nyëxkomët jadu’uk ojk. Ku jia tsots pëkomë, ojts piety jadu’uk ojk jäm
Xëëwpitsemy kopkëxm, ku t’ixpaaty xëëw winköny, ix jä tyaxkäk jaay:
―Teety, mits nja mu kapx wämpy.
Ku mëk xëëw piëyëky, jäyë ojts wiaktäny ku të wianë yiinëm
nyäsh jäts yek tëëyë:
―¿Ja’ay, ti mits mtsëkpy?
―Mits nja mukäpx wämpy yi’inëm.
―Oy, pät jätyë wakpätkë’x ―ojts waak pä’t tyëk winäky.
Jäyë piätkë’sh jä mish, jätyë xëëw choonkomë jäts pëyëkp nyiksh,
ja wäänë it jia’ty tyëjk wintiüpy, ix jä miooyë tu’uk tëëm jäts nyëkx
58 Xëëw wintsëëkë ajt nmooyëm
komëj. Ix jä tyim winmay: “njak yek winakp ëts yiit, jä këxm pie’ty
kepy kiëxm, twixiiny jäts ojts may tëëm kiatänyë. Ix jäts miäts komë
xëëw, ku t’ish duun ja’ay iadëëch, jäts yek tëëyë:
―¿Ti të xtiüny, ja’ay? ¿Mjëkx këxp tukë’ëyë tëëm?
―Kä ëts yë yi’it xkuxt jäyë tu’uk tëëm. Mëk ëts nyuu ooky.
―Ni mka mayët yi’it tu’uk, tikäch ya it kä nyajë ixëm naxkëxm.
Pät jäts xnë’ëmët tëëm jäts wën tpät këxtë tukë’ëyë, jeyë tu’uk xmu tant.
―Oy, määkx mits xëëw.
Ix jä xëëw tëëm ta tsu’ukë ia’ty jäts jä tmooy kukm Utsjach
Wimaktaxk, jäts jä mish jätyë ojts kiu’uxënyë, kä jä mia’ayë jä tsuuky
tëëm. Ja wäänë it, ix jä tyok ishë yösh mook madi ja’ay piëmtëp jäm
naxkëxm ku iayuujëdë, jäm mëëky, kääky, tseey, tutkna’aw, eksh,
nëpuuts, xaknë, juuky jäts ti jäty madi itp kam jotm madi yëk jëëkxp.
Ix jäts xëëw tni käpsh:
―Ya it kiäxjëkesh madi miits myaktëp, pën oy ayuujë atp jäts
jeeksh tyaktë yëkxon wa’ats kiäxjëky, pën ka oy ayujë ieetyëp axëëky
jä jieeksh kiäxjëky. Axtuk ¿mkayp mits yë jiawë yë axëëky pëkta’aky?
¡Duun ëts n’aixë jäts ni pën niksh tka jeeksh! Ni ti yë kia wa’any, pun
kä yëkxon m’ayuujëdë ixëmë jia paatyë, ixyuupy yë nyëkxkesh tukë’ëyë
ti mja yaktëp.
―Oynäsh ëts njawë ku mits xni käpsh, kä ëdëm nijawë ma yë
wintsëk ajt nyiksh, pën yë tjëëkxp tka jëëkxp.
―Duun ëts nikäpx jäts xmaytaakët mugu’uktëjk madi jäm mëët
tsënääpy mkajp jotm, kadi xjawtyakoy. Ni kapxko yi’it ¿ti ayuuk mits
mu mimpy?
Ix jä mish ta awa’an jaay wixën jiäty kiowety jäm Poop
Naxwinkëxm. Ix jäts xëëw jiay kiomë nöky kiëxm, jäts tpëëmy möch
nöky jooty, ix jä tya këtëkë ätyë jäts nyëëmshë:
―Jä yaat xmo’ot jä ja’ay madi teety nëy kiu xëëw a’tëp, ku tkon
tso’ot jätyë mkäkt, jakäm mnëkxt. Madi ijty mto’oshtyëjk atyp kä
yë mits x’ok jäjënyë, jawtyakoy mits yë. Jäp tu’uk kiish una’ak madi
tsënääpy kajp am yë mukapxp, yë mëët tsëënëp.
Xëëw wintsëëkë ajt nmooyëm 59
―Está bien, sube rápido porque viajo con prisa ―el astro descolgó
una escalera.
El muchacho apenas trepó por la escalera y el sol continuó su
marcha a gran velocidad; en pocos instantes llegó a su casa, luego le
ofreció una fruta de zapote negro y se volvió a ir. A Utsjach Winmaktaxk
se le hizo poca comida y subió al zapotal, sacudió sus ramas y muchos
de sus frutos cayeron al piso. En ese instante regresó el Sol, al ver lo que
había hecho su visitane, le preguntó:
―¿Qué hiciste, humano? ¿Acaso vas a comer todas?
―Me muero de hambre. No me voy a llenar con una fruta.
―Aquí no es igual que en la Tierra, no podrás acabarte una sola.
Así que trépate al árbol y diles que se vuelvan a subir todas, menos una.
―Está bien, señor Sol, discúlpame.
La fruta que quedó, el astro la partió por la mitad y se la dio
a Utsjach Winmaktaxk, y él por más que comía no pudo acabársela.
Luego se fueron al lugar donde se depositaban las ofrendas que los
humanos le daban al Sol desde la Tierra, había tamales, tortillas,
pollos, guajolotes, tortillas de tiritas, tepaches, mezcal, tabaco y otros
productos comestibles; y el sol le explicó:
―Aquí aparecen todas las ofrendas que ustedes me han dado,
los que llevan a cabo bien sus ceremonias y ayunan como es debido,
sus obsequios aparecen muy limpios y sabrosos, pero los que no lo
hacen bien están sucios y no se pueden consumir. Mira ¿tú te comerías
esa comida mal hecha y con basura? ¡Pues yo calculo que nadie se la
comería! Sin embargo, muchos de ustedes me envían su ofrenda de
esta manera y todo eso se va a la basura. Es como si nada me hubiesen
ofrecido, por tanto no puedo conceder lo que me piden.
―Qué bueno que me lo explicas, nosotros no sabíamos lo que
sucede con las ofrendas, ni teníamos la certeza de quién se las come.
―Espero que no se te olvide y les platiques a tus amigos y vecinos
lo que has visto. Ahora dime ¿de qué asunto deseas hablar?
Utsjäch le contó todo lo que le había sucedido en la Tierra y
cuando finalizó su exposición, el sol tomó un papel y escribió algunas
palabras sobre él, luego lo metió en otro papel más grande y se lo
extendió diciéndole:
64 Las ofrendas al sol
këm jä pa’am ja’ay tyëk ooky. Muukëp ja’ay ojts jawiin miu kapx takoyë,
duun nyëëmxë jäts wën jä tnëkxnë. Kiu mätsk semanë ojts ja’ay tsuumk it
tyëjk nyi kats watskëshë, ku duun jia’ty, ix jäts miu mëja’ay Kaadë nyëëmxë
jäts wën tsoonëdë jäm it; kiu japom ojts chioonëdë mëët yiinën piëkta’aky.
Pisentë Pawlë mëët miu mëja’ay ojts jiaatë Yëkwinm, duun iok
winmaytyë jäts jäm tyaantët jä ku kä ojts kutung kiupekyëdë jäm it, jä këxm
jiak yoy adëtstë yukjotm, kuts jia’të Puxmëjtëjk’am, jäm kutung ta mu kapxtë
ku jäm tyanwaantë ix jäts kiapx wimpitëdë oy tyantët Maatsakuwakm. Ya
it tyëjk tyek oyë ia’të mëët jä ja’ay madi jäm it tsënäätyëp, n’its kiam tun
nipëëkë kiomë.
Kiu maktaxk jumë’t nya’sh, jäm wiänë mätsk una’ak tmëëtëdë. Ojts
tu’uk xëëw it miëj una’ak piaam pätnë jäts kä iok tsoknë oyëm jä tsooy tja
mooy, nëy duun pa’am jä i’t madi ja’ay tya ook jäm Mëjkäpy’amët it, madi
ja’ay mëk ojts tya mutsipë ia’tyë, jä këxm jäm kiäknëdë, jä ku isham iuna’ak
të pa’am tya kidaakyë.
Jä xëëw it ojts jäm Maatsakuwakm jia’aty tu’uk mëja’ay tung ixtääpyë
madi tsoomp Tsuuypiakmët kajp jäts Pulikarpë Krusëk jä xiëëw, ojts Pisentë
Pawlë tung mo’oy, ix jäts tyëk tëy pun jiatyp yëk tsok, jä tsuuypiakmët ja’ay
kiapx wimpityë jäts tyunguë ieepy tu’uk ojk jäty. Mëj jio’ot ku duun ja’ay
kiapx wimpi’të ix jäts tnëmë t’ixt ti jä jaatëp iuna’ak madi pa’am mëët itnë,
të jëk jä mäpsh jë’ëp u’ts tja mo’oy jäts nëy duun të Koykiëxmët tsoyë iepië
tsooy jia mo’oyë jäts kä pa’am ixniksh. Ojts Pulkarpë t’ish ti jä mish ja’atëp,
n’it ojts kiäpsh jäts tsuuky äkëm tuunëp, ix jäts yëk tëyë pun të nyëy chiikië
nyë kioshëdë animätsk, ix jä Pisentë Pawlë winwaany jäts duun ojts tuk ojk
mätsk ojk jiaty, jääyë tuunëp, duun ojts winwa’any Pulkarpë.
Ix jäts tsuuypiakmët ja’ay tnëmë Pisentë Pawlë jäts jä jëmpa’k tyëk mint
tëjk wimpy tu’uk weksh u’nk, kuts duun mëja’ay tuuny, ix jäts tkompitsëëmy
tu’uk wit jo’oty mookway, jäts tnëmë animätsk tkapx naxkëxtët ti jiot aanë
ieetyëp, ti ojts chipjäty jäts naxwiin mëët jaykiäpëtëjk määkxën t’amadotët
ku oy ajt yekxon ajt kia ity tyëk jotm, n’its tkontët mookway jäts ta ninuuktët
jëmpa’k jäts wën toy tyakoy tjäm tyakoy jot aan xëmë këxm. Ojts ni amätsk
tuntë ixëmë nyëëmxë jä yektsokpë.
Kiu japom, të n’aty una’ak yëkxon chioknë, n’itnëm ojts Pisentë
Pawlë tnijawë jäts kä tukë’ëyë u’ts pa’am ta tsooky, ix jäts tmaytyaakjaay
jä Pulikarpë wixën jia’ty kiowe’ty Mëjkäpy’am. N’its tsuuypiakmët ja’ay
miaytyaakxë wixën jä tüny jäts ja’ay tyëk tso’okt, ix jä nyemshë jäts yëk tümpy
tsixk mëët mookpa’ak, ix jäts nyëmxë wën jä yektsokën tja panëkx adë’ëch,
jä ku jawiin niksh t’amadoy tuu oyë ajt jaykiäpëtëjk, jäts mëk tnëëmjaay:
yëkxon xjaawmiätst ya’at ayuuk, ni pën Xëëwmaypië niksh miaykiëshë
tukë’ëyë pa’am.
67
SUCESOS TERRENALES
71
―Pu kä, duun ëts jä nkumay jäts jä yi’it winkon ―ojts kiapx
wimpity ku tëëm mish.
―¿Tits win isham ntuunëm, ma njak ixtaayën?
―Duun, jäm jä yi’it ayuuch ity ―duun ojts ni mätsk winwaantë.
Mu tuguëëk ojk tya nipëkë ieetyë jä mishtë jäm kam jotm. Ku
ku’uk xiëëw jia’ty, jäm tu’uk mëja’ay nya’sh jäts iaxtükië tyuntë, ix jä
miukäpxëdë:
―¿Ti këxm ku mu tuguëëk ojk mnaxta’të? Të yë nishën ku mätsk
ojk yëk ta’y.
―Meeny ëëts n’ixtääpy madi nteety nyi tajë ia’t ya it ―duun ojts
kiapx wimpity jä mish madi ni mëj.
―¿Tyim jänch?
―Duun, ku ëëts nyëk tëëy ma jä meeny tyëk ijty, ya’at kam nyi
kapx.
―¡Aaah! Ji, ji, ji. Jä mteety tyipy ku miits niksh ya’at kam xyuutët
xniptët, jäts niksh meeny xpaatë ku xtooktët pun ti ya itp.
―Jä këxm nänë niti nka paatyën, yës tkujuyp mëja’ay ku xni
käpsh.
Ku jä it nya’ash, nyiptë jä mook mëët xë’k jäts tsipa’ak, kiu
mugoxk po’o tyëk muktë n’its jä ku’ukwäkx tooktë, duun ojts mieeny
piaatë. Jänëm ojts mishtë tku’uk jawëdë jä ti jä ijty tyeety tyi’py ku
nyëmxëdë jäts jäm meeny kam jotm.
73
EL DINERO ESCONDIDO
Allá en la comunidad de nombre Winjupjoykiëxm,22 vivían tres niños
que no conocían lo que era trabajar, ni sabían de dónde provenía el
dinero. Lo único que hacían era jugar y divertirse en las calles del
poblado. Después de morir su madre, su padre los consintió más y no
los dejaba trabajar, lo que hacía falta en su morada el señor se encargaba
de proveerlos. Con el paso del tiempo, los niños se convirtieron en
jóvenes y el señor envejeció. Un día, el señor amaneció enfermo, estaba
tan grave que los muchachos acudieron con él para preguntarle donde
guardaba su riqueza
―Papá, queremos saber ¿en qué lugar guardas el dinero?
―No se preocupen hijos, está en el terreno.
―¿En qué lugar del terreno lo tienes escondido?
―Allí está, busquen, sólo busquen…
―Díganos. ¿Dónde exactamente está el dinero?
Su padre ya no les pudo contestar, porque había emprendido su
viaje al mundo de los muertos. Con la ayuda de los vecinos, los jóvenes
le dieron sepultura a su padre acompañado de unos cuantos músicos y
un rezandero, como era costumbre.
Días después, los muchachos comenzaron a buscar el tesoro en
el predio donde les había dicho su padre, aunque no el lugar exacto.
Empezaron a escarbar desde una orilla del terreno hasta llegar a la otra
orilla, este trabajo les llevó varios días, pero nada encontraron. Deseosos
de descubrir dónde estaba el dinero escondido, no se desanimaron y
escarbaron otra vez, creían que el tesoro estaba enterrado un poco más
profundo. El entusiasmo se les opacó al fracasar por segunda ocasión;
entonces, el mayor de los jóvenes les preguntó a sus hermanos:
―¿Dónde creen que estará el dinero?
―Pienso que lo guardó en otra parte ―contestó el hermano
mediano.
―¿Será cierto que esté en otro lado?
22 Lugar de la máscara
74 El dinero escondido
JUYUJK PIUTKIPXTË23
Tuguëëk miil ojts Matewë yëk juypietyë kutungtëjk jäm Muke’e Yawewë
it, duun wiaantë kiapxtë ku “tyim chookë”, jä këxm ojts jiuypiety jäts
pu’uxtëjk ta waakwa’ch ma jäp ja’ayyëk tsëna’ayë tu’uk semanë. Ku jä
mieeny kia pu’uky ojts jä mish tyo’o peky jäts juypiä’ätën tku juyt, kä jä
ja’ay nigo’ mio’oyë meeny jäm jä ojts piëkta’aky tyëk taany, jäänëm yëk
mo’ot ku tkujuyty yo’o.
Wixën jä yo’o tkujuyt jäts ja’ay piëkta’aky yëk wimpi’itxët, n’it
tjaawmie’ch miugu’uk Lurensë madi tump Kanë’ëm, jäm it ma tu’uk
pu’uxtooktajk, të jayëpk i’ty jia nyeemxë nyëkxt tumpë, jä këxm kä
isham Matewë t’ok winmaynyë mäpsh o’k, jäts jätyë chio’ony nyiksh
jäm it ma mätsk na’ax nyëpiaatyë. Winäky xiëëw ojts jäm jia’ty kiu
japom, ix jäm tookta’k t’ixtay nyi pë’ëkë i’aty, jänëm ojts tpaaty jawäänë
tëkë jawë, kuts jä tyëktëëy ma jä mish ity, jä ja’ay madi jäm tookp jä
nëëmxë:
—Kä ya Lurensë iok tunë, të nyash tu’uk po’o ma jä choonë.
—¿Mnijawëp mits ma jä nyiksh të?
—Kä, pun Nortë it yiit të nyiksh.
—¿M’ixë ieepy wixën jäm njaatën?
—Kä, jäyëm ëts n’ixë Nëwinmët kajp.
—¡Ah! ¿Jä mits win tung xmëëdë? Tung ëts nja ixtääpy.
—Kä ëts tëy tung nmëëdë, jäm ëts nja’ay ap chiëënë Poopkopkëxm,
jä tëy yi’it tmëët, jä ku muukë jäty jä mëja’ay jäts jä chiëkpy pech yëk
mu mtunt.
—Tun wampëm ëts, oy jia wintsojë.
—Oy jäm mnëkxt, duun xnëëmët jäts Pielës pu’x tookpë të
mpakeshë.
—Yës tkujuyp, mëja’ay, yëkxon ëts mëk ntunt.
Kiu japom ku xëëw tni ja’pety jä Kanë’ëm kajp, n’its Matewë ojts
t’ixta’ay tu’uk pu’x wi’it jäts yëk nëkxë Poopkopkëxm kajp jotm. Ku jäm
23 Máynez Vidal, Pilar y Felipe Canuto Castillo, La experiencia literaria en lenguas
indígenas mexicanas, creación y crítica, Universidad de Guanajuato, México 2019,
pp. 30-37
76 Juyujk piutkipxtë
jia’ty, ix jä t’ixtay nyi pëjkë ia’ty ma jä ja’ay ity jäts tja paat wia’any chiëënë
Pielës jia’ay ap, jä kuka’p ja’ay kä tni käpxtë o jäyë iawak wimpitë, wäj
jä yawë tanë’ëk madi kia kapxpaat wia’anyë. Jänëm ojts tmëët nëpiaatyë
tu’uk më to’oshtyëjk, jä nëm ojts wianxë, jäts nyëmxë jäts kadi jä ja’ay
t’ixta’y, kä jä ioy jia’yë. Kä ojts jä mish Matewë tjänch jawë, jäts nyiksh
ma nyëëmxë tu’uk to’oshtyëjk. Ku aka’ twinko’sh, tu’uk mëja’ay xat
jawë jäts ku’uk kiu po’o axa’në ojts pitsemy, jäts yëk tëyë:
—¿Ti m’ixtääpy, ti të mtakooyxë?
—Tung ëts n’ixtääpy, jä mëja’ay madi tmëët pu’x tookta’k jäm
Kanë’ëm xpakäxp, duun winwaan ku mja’ay ap jä.
—¡Ah, duun! Nja’ay ap… ¿ti tung mjätyp?
—Yëk winwatsk, moknipk…
—Oy, wën t’ishën pun mjätyp tung. Nëkx m’ats ja’ash jawiin,
pawaw yë wurrë jäts yekxon xni wopwats këxt.
—Oy, mëja’ay. Duun ëts jä ntunt.
Ojts Matewë tanë’ëk tyëk niksh yuuk jotm, mäpsh yoytyë jäts
të’ëts ja’ash tpatë. Të n’aty kiotsënyë ku jia’ty mëja’ay tyëk windum, ix
jäts yëk tëyë:
—¿Mta patuun ixëm ëts waany?
—Duun, mëja’ay. Ntuun ëts jä ixëm mits xpawa’any.
—¡Yekxon mits m’ok ëëny! Ix jänëm xtyim pawop axa’ynëm, nëkx
mpööksh, japom njamën kam jotm.
—Oy, mëja’ay. Pun juun it mits x’ok tsëky.
Ku’uk wiänë jia’ta’aky ku nyëkxtë kam jotm. Jätyë ojts jia’atë
jäm it, n’its ni mätsk tya’ nipëëkë ieetyë jäm tun patkë’y; ix jäts mëja’ay
t’ixma’ach tung, jä wiänë chioon wanë jäts nyëmshë:
—¡Kadi mpookxt, jäänëm ku yë kopk xta kida’at, yaat xëëw ntsëky
iawaatët!
—Windim ëts yë xmay isham.
—Kä ëts nijawë wixën xtunt, japom ëts ntsëky iawaatët.
—N’it niksh iawaatë ku pën xputëket.
Juyujk piutkipxtë 77
CARRERA DE CABALLOS
Tres mil pesos fue la cantidad con que multaron a Mateo las autoridades
de San Miguel Yaveo por “ejercer la brujería” y sólo así fue liberado de
la cárcel donde permaneció por más de una semana. Para completar la
cantidad que las autoridades le pidieron a fin de dejarlo libre, tuvo que
empeñar algunas de sus pertenencias.
Para pagar su deuda y recuperar sus cosas, se acordó de su amigo
de infancia: Lorenzo. Él le había dicho que laboraba en Tehuantepec
en una ferretería; antes ya lo había invitado a que se fuera a trabajar
con él, pero no le había hecho caso, pero esta vez, sin pensarlo más,
Mateo se encaminó hacia el Istmo. Al atardecer del día siguiente llegó
a su destino, buscó el establecimiento y después de un buen rato lo
encontró, pero al preguntar por su amigo, el señor que atendía el
negocio, le dijo:
—Ya tiene más de un mes que Lorenzo ya no trabaja aquí.
—¿Sabe usted para dónde se fue?
—No, es probable que se haya ido para el Norte, tú sabes...
—¿Sabe cómo se llega allá?
—No, sólo conozco hasta la ciudad de México.
—¡Ah! De casualidad, ¿usted, tendrá trabajo? Ando buscando
dónde laborar.
—No, pero tengo un compadre que vive en Ixtepec, estoy seguro
que él sí tiene empleo, sólo que es medio raro y muy exigente.
—No importa, lo que necesito es trabajar.
—Entonces, ve con él y le dices que vas de parte del señor Félix de
la ferretería.
—Le agradezco, señor, no lo voy a defraudar.
Al día siguiente, cuando los primeros rayos del sol iluminaron las
casas de Tehuantepec, Mateo abordó un vehículo que lo llevó a Ixtepec.
Al llegar a ese lugar, buscó el domicilio del señor; algunos lugareños
le contestaban que no sabían, otros sólo se daban la media vuelta sin
contestar, como si se tratara de un nombre prohibido. Hasta que una
señora le dijo dónde lo podía encontrar, pero le advirtió que mejor no
80 Carrera de caballos
LA HERENCIA DESEQUILIBRADA
En la comunidad de Agua Verde, vivía una pareja que tenía tres hijos
varones. Como todos los jóvenes ya tenían mayoría de edad, el jefe de
familia decidió que era el momento adecuado para repartir la herencia,
por lo que un día les dijo: “Hijos, los he reunido para repartirles lo que
poseo y ustedes podrán hacer lo que quieran con su parte”. “Muy bien”
contestaron todos.
Los jóvenes estaban a la expectativa. El más grande pensaba
que a él le correspondía más por ser el mayor; el mediano se decía que
era justo que todos recibieran parejo, y el más pequeño intuía que le
darían poco, pero como fuera, él lo haría crecer.
El señor repartió su fortuna de la siguiente manera: al más
grande de sus hijos le dio una gran cantidad de dinero, suficiente para
vivir holgadamente durante diez años; al segundo le tocó la mitad de
lo que había recibido el primero; y al último de sus vástagos le heredó
solamente tres monedas. Al terminar de distribuir su riqueza en forma
extraña, les dijo: “Eso es todo, hijos”. A partir de este momento, pueden
hacer lo que más les plazca con su fortuna.
El muchacho más grande estaba contento y se fue a celebrar
con sus amigos; el mediano no quedó muy conforme; y el más pequeño
estaba indignado y desconcertado, porque a sus dos hermanos les había
ido mejor y él mismo se preguntaba: “¿Qué puedo hacer con tres
monedas, acaso es una broma, una burla o una prueba?” Sin embargo,
él respetaba y acataba la decisión de su padre. Después de reflexionar
por varios días, se dijo: “voy a enterrar las monedas bajo un árbol y
olvidarme del asunto”. Luego se dedicó a trabajar duro.
Diez años después, el más grande de los hermanos se
encontraba en la miseria; el mediano de ellos tenía lo indispensable,
alcanzó a invertir en la construcción de su casa y en la compra de un
solar; en cambio, el más pequeño al que le habían dado por herencia
sólo tres monedas, había construido su casa, adquirido algunas cabezas
de ganado, dos parcelas y vivía holgadamente, se encontraba en mejor
posición social que sus hermanos. Entonces, el hijo mediano y el menor
comprendieron el proceder de su padre, mientras que el hijo mayor no
quería saber nada de ellos.
85
madi yëkxon yääktë jäts miook u’nk jatnënëdë, ku jä wäänë it nya’sh ojts miüsh
jäts tsojk ye’eky mook u’nk, n’it xo’osh pitsëm axa’y, n’its jä mëja’ay yëkxon
mook t’ajotë ia’ty madi ni juunë tka ix jäm kiajp jotm.
Maan Lusiaan xiontaknë ku jükia’t mëëtë chiaan kio ioyë iatnë. Ku nipk
aws tpatkomë, ojts tnipy mook, waxk, paak, niiy jäts xë’k jäts yëkxon ojts jeeksh
tyek pu’tjë’ëky maynyäsh. Jäts nëy duun miu mëja’ay mëët iuna’aktëjk jäm tyëk
yääktë tseey, wääts mëët tutk, ku tookte ixjäms meeny tpatkomëdë madi tya
juyp wit, kë’k nöky madi iuna’ak tya ixpekpy. Ku it jiak na’sh ojts miëk ja’ay
jatnë jäm Madiminwamp kajp it.
Ku t’ish wimpety, n’its iok kapx wintëënë, duun winwaanë jäts windim
niksh iok wimpitnë kiap jotm, mëk jä mis tkäpsh ku jä miükyë. Ojts tu’uk
xëëw it tpaaty ku ijty tyiüny kiam jotm, jäm ojts tu’uk kupish mëja’ay ta’nk
mëët tpaatyë, ix jäts nyëmxë ku kä ioyë ku kiajp tjaaw tyakoynyë, ku isham
xontaak ajt tpaaty, wën jä tu’uk aaw mätsk aaw tmo’oy naxwiin pun ti jeeksh
iok pätyp, të jaykiapë tyuu wawë iatyë jäts yëk jaatyë jä it, nigo’ ojts Lusiaan iok
ampëknë ku duun nyëmxë mëja’ay ix jäts winmay t’atsëkët, ix jäts mëja’ay pech
pioj takooy.
Jotmatp jäts kä t’ok nijawënyë ti tyump, jäm nyiksh ma ijty witity
kupish mëja’ay, jäyë ojts tpaaty tu’uk xëyëny chaany. Ku wimpitnë jäts jiaanë
tyëjk windum, ix jäts miu mëja’ay tnëmë wixën jiaty kiowety kiam jotm, ix
jäts tyo’oshtyëjk kiapx wimpi’itë jäts winwaany tëyëm jä mëja’ay kiapsh jäts
nyëëmxë niksh t’ixtë mëjkopk jäm Kotsugom it, ma chëënë tyiknë jaykiäpëtëjk.
Nigo’ ojts Lusiaan iok ampeknë ix jäts winwaany pun jäm tam jaykiäpë it’të, ti
këxm ku jä mëk yek ayojë, kä ëts nigo’ n’ixyo’oty.
Jadu’uk po’o it, ku ijty jäm kiam jotm tiüny mëët tyumpëtëjk jäm kiam
jotm, duun ojts kiäxëkomë jä kupish mëja’ay, n’its Lusiaan yaxkäk axa’y jäts yëk
ook waanëpëk jä mëja’ay jäts tnëmë tyumpëtëjk piudëkë atët, ix jä tyumpë jia
ix mintë jia ix xëptë, ma pën tka ixpaatë. N’its Lusiaan piut tsontaaky nigo’, ix
jäts tnëmë tyumpëtëjk ti këxm ku tka pudëkë wiaantë. Ku t’ixtë tumpëtëjk jäts
jaytyëy nyikh ma jäm kä’äts, ix jäts ix ojk jia patsoonyëdë jäts miatstantët, jä ku
kä ojts tso’k tnatspaatëdë, të n’aty winkäts apüty.
Jätyë ojts Lusiaan iooky ku kuup tsa këxm kia’y: yëkxon kiupa’ak piaats
watskë’esh. Ix jäts tyumpëtëjk kë’ëy yëk nëkshë ma kutung jäts tnëmëdë wixën
yaytyëk iayo’on paaty wiixën jiäty kiowety. Ix jäts jia’ty miu mëja’ay jäts yä’ny
duunëm jä tku may ku mëja’ay tka më pëëmy jäts winwaany ku duun jiatë pën
kia’p tka ok tsoknëp, ku kiajp pën tka ok jawmiäts wanë.
Kiu makmokx xëëw ojts ku ooky to’oshtyëjk wimpitnë kiap jotm jäts
iunaktëjk ta awaanjaay wixën jiaykiäpë tjawmiätstët madi tsënäätyëp kopk
këxm. Jä këxm, tukë’ëye mëja’aytyëjk tnëmë una’aktëjk pën nëkx wantëp jakäm
it, jadu’uk kajp jotm, jäts kadi kiajp t’ok jawtyakoynyëdë nëy duun jiawmiäts
itëp jiaykiäpëtëjk mëët it naxwiin.
87
TOTK KÄKYOYP
Puxkopkëxm ijty tu’uk ja’ay chëënë, jäm it tyäny ma ayuuk ja’ay nyaax
kiajp anikëxm tmëëtë, duun miaytyaaky jäts ojts tkë paaty jä wintsën
madi txëëw nëy duun ixëm mish, Kuse Maniiy Morelës, jäm pën tu’uk
jäty jänch jawë iä’të jäm pën ka jänch jawë iä’të. Kuse Kumeeny duun
ijty kiu xëëwë ätyë miu ku kajp jä këxm ku nigo’ maan meeny t’ok yëk
muknë, taay jäts ëënë këxm. Jäm ijty tooky ju’uky mëët meknë o ku
tyaay piaaty waxknë, jä këxm mäpsh ja’ay nyi ja’atyë ixëm serë paak
tanë’ëk t’anëkxë pëjy. Ku ukpëtëjk miuktakoytyë tyëk windum, n’it
mieeny tpëkë’xë, kuts nyi wi’të ix jä tnëmë:
―Oy ku mniwi’iy, të mits këx am myo’o tëjkënyë, ¡kujuy myo’o!
―¿Wixën jiäty? ―ix jä juypië mieeny tja ok ixtäänyë―, jä ëts ijty
këx am meeny nyek miny, kä n’aixë të kiesh.
―Yëkxon nimay mugu’uk jiatë, ix jäts tukë’ëyë në xta ajuyëdë
¿käjëms mits x’ok jaaw miätsnë?
―Kä, pun të ëts nyo’tëkë, jadu’uk semanë nku juyty.
―Pun kä ti meeny, yek min mkam nöky.
Nëy duun ijty mieeny t’awanë jäts jä pu pën t’ok tsokp t’aniüksh
mio’t. Kuts ja’ay pën mu yojë ia’tëp tja ok yek wimpit wanë mieeny, këx
am iu’nk tyim piaktsoonë, jäts yääny:
―Ku ijty uxëyë xkujuuy, kä mits jieeshë isham iu’nk nta anä’më.
―Isham nëms xëëw tpaaty ma jä kiäpshë.
―Duun, ku ijty jokyë xkujuuy n’its jä ijty ioyë ia’ty, jä ku të xëëw
kiujäxëwianë.
―Jä ku kä ti meeny ëts isham nmëëtë.
―Oy tu’uk tsapka u’nk xyakt.
Kuts jä ja’ay jätyë tka kowety yo’o, n’its kam nöky tmu tanë,
jäts kä tku juuyë pu nën jä chowpaaty. Itp ijty duun jia’y iäty mëët
tukë’ëyë ja’ay, nëy duun tiünymë kiepy mugu’uk. Ku it nya’sh, maan jä
meeny t’ok yëk miüky ix jäts tyim kioonjëëky kajuun jetyp. Tu’uk xëëw
it nyi jajë tyaak jäts piaktsoyë jeeksh, mats jä duun, kadi jä tmooy, ix
jä tnëëmë:
92 Totk käkyoyp
―Ix yä yiinëm meeny jäts mook xta juyty, jäm it naxwiin, pëmpë
kunuukxpë madi t’ixp ti ntunyën tu’uk jadu’uk.
Ix jäts to’oshtyëk kiu kapxë, duun ojts yääny:
PERSONAS NEGATIVAS
97
TË’ËTSWOK’AMËT MÄÄTSPË
Tsuumk it ijty, ku pik po’o t’ish wixën mätsk ja’ay tu’uk tsapka teety
tpawawtë wixën miëjë ixëm kujëxk tsapka, wä tam jä i’t Kirunë mëët
jiëy madi ja’ay kuxëewë ajtëp Mane’e. Madi tuu pëkp jä’ts tepsh ta pa
wëëmp, jäts jadu’uk tpawöpy tanë’ëk ku kia yooy wiaany. Nëkopkëxm
ojts t’ats määtstë jäts tyëk nëkxtë ma kiu kajpëdë.
Të’ëtswok’am, kä jäm tyantë, jak nëkx adëtstë n’its ojts jia’të ja
wäänë kia xëënyë Joyayuuchkëxm, jäm ijty tu’uk miu wanaj iaishë,
madi jakäm jawë tjak yek nëkx jä tanë’ëk. Ja yiinën kia ku’uk xiëëwë
wianë, ku ixtääpyë jiatë kiajp jotm, ku t’ixtë jak nëkx adëtsp teky, n’its
tjak payoytyë määtspëdë; ja wäänë tëkë ojts wimpitnëdë kjäts nyëknedë
kiajp jotm ku juyujk tyeky tyakooy jäm xo’ it kum ma jäm të’ts aay
jiätyë.
Ojts xëëw tpaaty ku yë määtspëdë kutung ojts miächëdë
jäm kiajp këxm ku yëk kupaatë ieetyë tmäätstë juyujktë, jä ku ojts
taatë puuxtëk jäts jätyë pitsëmtë, ti iam kiëm tyim jiawë ieetyë jäts
kiektakoytyë. Kiu mätsk po’o, ojts jia yëk matskomëdë jadu’uk kajp ku
nëy duun tyiuntakotyë, meeny mioytyë pën ijty ish i’tëdëp, nits xikp
iaaw tyatsk äpy tyëk jaatë jäts pitsëmkomëdë.
Kukm jumë’t it nya’sh, ku Nëkopkëxm ojts Kirunë yëk mäch,
madi paktsoop ojts yek nëmë tyek mint pën jä t’ix, ku jä ja’ay ti’y tpaaty
tu’uk ja’ay pën t’ix ku jä mish, ku kutung yëk tëjë ku määtspë yëk tëy
tyuny, jä tyin wianë jäts kä jä ja’ay t’ixë, jä këxm ku Mane’e meeny
tmooy.
Tuguëëk jumë’t it nya’sh, ku ni mätsk ojts yëk ku paatëdë ku
ijty tu’uk tsapka ta pootëdë tsin jotm jäm Të’ëtswok’am, n’its ojts yek
puuxtëk pëmtë. Jä kutungtë ojts kajp twaa muktë, jäts tkapx oyëdët ti
tyuntët mëët jä puuxtëk ja’ay: jäm pën wantë jäts wën jä kutung tyëk
nëkxtë Mëkutu’uk’am yëkxon yaat kajp pöky ta ni tsemy nigo’; jäms
më pën kapxtëp jäts wën jä tkujuy o wën jä tyëk wimpity tsapka, yakp
tsek jä, kumuun tump tsek jä. Ni may ojts wiaantë jäts wën jä yëk
natskäxëdë Mëkutu’uk’am. Jawiin tyëk wititë tuk kajp jo’oty, yëkxon
tsapka ak ta ni wëëntë, duun tmu witi’të tu’uk kayë jo’oty, n’its nëm ojts
ni may ta’nktëk nyats käxë iätyëdë jäts kadi tuu am kiäktë.
Xontaktëp ijty tukë’ëyë ja’ay ku jä mätspëtëjk yëk pu’uxtejk
pëmtë, duun ijty winmaytyë jäts jotku’uk chënäënyëdë ku jä kaoy ja’ay
itnëdë atukpety. Atëyë ja’ay tyankëxtë jäts yëkxon jia ampëktakoytyë,
ku mu tu’uk po’o näsh t’ixtë wititë jotku’uk tu’uk kajp jo’ty Kirunë
98 Të’ëtswok’amët määtspë
mëët jiëy Mane’e. Ix jä ja’ay tnëmëdë “¿Ma ëëts niksh isham x’ats
natskäxëdë?”, duun ta xi’iktë pën jaty ojts wiaantë jäts nyëkxtët
Mëkutu’uk’am, tso’oytyuntëp ja’ay pën ojts wia’antë yëk pu’uxtëjk
pëmtët.
Nimay ja’ay ijty tnijawë wiaany, ti tso’ok käpsh ojts tyek tuntë
jäts jäty pitsëmtë pu’uxtëk jotm, madi may ja’ay atsëkë ia’tëp ma ojts
wimpit’të, duun ja’ay winmaytyë jäts jäm jä mishtë mujugë kong tmëët
itë, jä këxm määkxën tpak tsojänyëdë, jäts xaknë ta ajuyëdë. Ja wäänë
tëkë, ku miukënyëdë jäts xiontaknëdë, n’its tyëk tëëtë “wixën xtuntë ku
jätyë ojts pitsëmtë puuxtëk jotm”. Ix jäts tyim xik ayaaxtë n’its kiapx
wimpit’të “yiin jäty tmu tuntë jä wintsën madi yëk ti’p tëytyumpë ja’ay,
n’it jätyë xmatstutëdë”.
Ku duun ojts jiaty, ni pën kia ok ni paktsoojënyë kutung am,
nyi jawë ieetyëp ku tja puuxtëkpëmtë, jätyë pitsëmkomëdë, jä këxm
jä määtspëtëjk jotku’uk xëny iok tun takoynyëdë, oyëm jä ja’ay jia ixë.
Ma jä taay tka maay, ku jumë’t am ojts käpx jia’ty kajp jotm jäts të jä
ja’ay jadu’uk kajp kiutëyë kepy kiëxm ku kiupatë ia’të ku ijty nitsëkëk
tanë’ëk tmäätstë. Duun jä määtspëtëjk ojts kiu këxëdë n’its jä jotku’uk
isham jäm ja’ay chiënäänyëdë.
99
ANIMALES MENSAJEROS
107
KU IISH IECH28
Jempymëtëjk’amët ja’ay jä madi txëëw Pamëlë, jä mish wi’iy jäts tsots jä.
Ku tpa’aty pën miëët nëkx mëkajp jotm, kä jä jeky t’ok winmaay ku ja’ay
wiawa’any ijty, n’its choone jäts jä’äyë wit nyaam madi jäm nyikëxm ijt. Ku
jia’aty jäm mëj kajp jotm, atëyë mish tya’any ku t’ish maynäsh mëj kayë jäts
oy tyëjk mawaat iok tänë, nëy duunmë jëën iok toy ka winaak ükyën.
Ojts jätyë tyuntëkë, jäm ja’ay tputëkë ma tëjk ioyë. Ku kä jäm ti ja’ay
nöky tpaktsoy ni ixpë’k ajt kia tsëkyë jäts jäm ja’ay xku pëjkën. Duun ojts
jäm ayuuk ja’ay tmëët nëpiaatyë madi tsoontëp jadu’uk kajp, ixjäms tmëët
nëmiayë, tu’uk jumë’t nya’sh n’it ojts tyo’osh piëknë mëët miugu’uk chë’ jäts
akipsh chënäänyëdë.
Tu’uk ojk jäty wimpity kiajp jotm jäts t’ats ish tyaak tyeety mëët
miugu’uktëjk. Jeyë tyaanëkio’y nixëmë xëëw jieky jäts jätyë wimpitkomë
tumpë. Ku it ny’ash, ix jäm ja’ay nyemshë jäts tyunët këx’am jawë madi
yëk tijp “kukm jääp”, duun ojts jiuny wimpety, ja wäänë it jäts potspë ni
wintsën itnët, duun ojts mieeny tyëk mayë.
Xontakp jä jotku’uk miu mëja’ay, ix jäts nyëëmshë tyung tyëk tikatst:
―Pamëlë, duun ëts nwinmay jäts wën wit t’ajuuyën jäts n’atookën,
duun ëts n’ayë tyüny jäts tyooky tyëk wimpety.
―Këx am win meeny chëkië ¿Miayp win taay?
―Duun, këx am ëts n’ach mieeny pieky. Nta pudëkëp ëts mits tooky.
―¿Tyim jänch? Oy ëts duun n’adëtst, tu’uk käpxën.
Kiu jadu’uk semanë ojts wit took tsoontaaky jäm maay jotm,
yaytyëjk wit, to’oshtyëjk wit jäts nëy una’ajtëjk wit. Ku ya’at tung tpa tëkë
iajty yi’in jäty ja’ay jiuy, ku tu’uk po’o nya’sh yëkxon jä tyooky wimpe’ty.
Yi’inën it nya’sh ojts kiamionetë tjuuy jäts tpëëmy mästk wiin, tuguëëk wiin
wit took tajk, ix jä mieeny tja koonjëky jäts winmay tyëjk tjuyty. Duun
miugu’uk madi tsoomp kiajp jotm tjawëdë jäts wimpät wamp jä mish, ix
jäts miugu’uktëjk ku miu’ukyëdë jä tya mu käpxëdë:
―Pamëlë, tsu’ mits mja’ay äty paat ëts tyëpë nta mukäpsh, yiinëm it
mits mtüny jäts jätyë wimpät wa’any jäm pën may jumë’t ja tump jäts kä
miëjtaaky. ¡Paat!
Tu’uk winäky xiëëw it jäm n’aty Jämpymëtëjk’am ma tyeety tyëjk jäm
ijty chëënëdë, ix jä Pamëlë ku iaku’uk xëëwë kië’xh n’it pitsëëmy jokxpëkpë
28 ELIAC, México: diversas lenguas una sola nación, Tomo II Narrativa, Editorial
Eliac, México 2008, pp. 103-110
108 Ku iish iech
jam tya’aykiu’uk. Jäm tyëjk jotm ojts nyi jaatyë tu’uk tsuumk iish jäts iäts
nipëkë iajty, tsu’ t’ish ku duun tanë’ëk iadëëch jäts xi’iky, ix jä tmats waany
jä iish jätyë piut tso’ony jäts jäm utsjöty tyakooy. Kiu japom tyaak tyeety
t’ok kë patnë jäts chioonë nyëkxnë mëkajp jotm, ni ti mish tka kumay.
Jämnë wianë tyunkomë mëj kajp jotm, ku tu’uk miugu’uk nyi ja’atë
jäts nyëëmxë tmu tuujët xëëw jo’oty ku semanë kiu këxët ma jäm ja’ay
piëkwa’any, ioy jawëp ku yëk waatsoy jäts ojts kiupëjk jä mish. Ku it tpa’aty,
ix jä kiamionëtë ta tëjkë iajty jäts nyiksh ma jäm miugu’uk iaixë jä xëëw
ma tkäpxië ieetyë. Ku ijty nyëkxtë kukm tuu, atsukyën ojts wi’it pu’ux jiot
okm mia’ty jäts pi’ich, ix jä tja mu adëtstë, ma jä kia ma’ayë, kuwanë ojts
t’ats ixtatë tu’uk wi’it yëkaoyë iatpë pën ta jatp. Sawadë it jä duun jiaty
jäts jä xëëw ni pën kia iok tun wane, jä këxm mu nukxta’aky jä mekanikët
piatso’onëdë. Ku jä wi’it t’ish n’it nyemxë:
―¡Isham nën ëts yë xka maywiaany tu’uk karrë!
―Kä mits duun mkäpsh mëja’ay ―dunn ojts kipx wimpity Pamëlë.
―Kadi mits mjotmaytyë, isham ëëts yi’it nëy tyonët ¿pën pawamp?
―Duun, mits mtyim ap.
Ku jä wäänë kiotsë iaty, n’itnëm ojts jä ja’ay madi ta jatp tyëk aoyë jä
karrë. Pamëlë mëët miugu’uk ojts jiak yo’oytyë wi’it jo’oty. Ojts jiatë ku të
wiänë xëëw miëjtaaky. Ix jä xëëw ni kupa’ak kië paatë jäts nyëmxë nyaxtët
ma ja’ay jäp iech wi’iky. Ku të wiänë Pamëlë mëknë kiu pä’tënyë, ix jäts
mëjyaytyëjk t’anëkxë iajty tu’uk to’oshtyëjk madi jä winkon tiknääpy ijty,
madi tsish nëy xioxëp jäts yëkxon chitsk tyëk kä’äxjëkësh, ix jäts tnëëmë:
―Yës mjaykiäpët to’osh una’ak, ¿jomën t’echën?
―Kä, yës kujuyp. Jä ku ëts tu’uk ja’ay n’aish.
―¿Ntso ixë ku mka ëts wa’any? ¡Kuwanë ëts mits xpatsoont ätspë!
Ku jä to’oshtyëjk kia mutuujë ajtë ätspë, yëkxon jä mish iampë’ky,
n’its jä twi’ich tpo’oty jäm tyëk nëkx wa’any ma ja’ayiätstë. Ix jä tu’uk
yaytyëjk nyats tijë a’të, jäts nyemxë:
―¡Matstu’utjääky ëts nto’oshtyëjk, mujkëpë ja’ay!
―¡Ntyim kiox mukp ëts mits yi’it, ku xta tëkë! ―twintsoy jä ja’ay, jäts
tni niksh tkosh wa’any.
Ix jä it, yëk madooy ixëm tu’uk tu’nën piëjy, kä pën tnijawë ti ojts tyünyë jä
ku ja’ay yaxkäk ax’atë jäts nëy duun mëk ëëpë pu’ux yëk madooy madi ku
xëëw yëk tuntëp ijty; jäyë ojts Pamëlë kidaanë jäts jiëxkepy në’ëp yooynyë.
Ku iish iech 109
Madi jäm ku tëjk iatëp ojts tmu käpsh tsoyë ieepy wi’it pu’ux jötyp madi
txëëw tele’fonë, ja wäänë it yaxkäkp jia’ty. Jätyë mish pu’ux tsoyë ieepyë ja’a
yëk tso’onë. Jäts jä ja’ay madi jäm xëëwë iatëp jämjiak ätsko’tëdë ixën ni ti
jieeshë kia tünyë.
Ku Pamëlë it jawë ia’ty, jäm tam ijty tsoytyaak tëjkm ma mätsk tsoyë
ieepië to’oshtyëjk ix ityë jäts nëy jäm t’ish nimay paam ja’ay mia anaxtë jäts
miutuujë iatyë jäm tëjk jotm. Ku jia pu’tjëky waany n’itnëm ojts tkukjawë
jäts kä ja kukm nyikx patkëm t’ok jawënyë, jäyë ijty kië jak yoyp. Ku ja’ay
tyu’jë jä’äts ojts kiaoy tyünyë nyats pa’kexp, n’it ojts chëëkë iatnë jäts yaxkäk
axa’ay; ix jäms tsoyë ieepië to’oshtyëjk miu käpxë jäts kadi yo’oy wia’any
kukëmyak tsay’utët, kä jä mish iok madoonë. Kuwanë jä mish tsooy yëk ta
kuupy madi yëkma’ajëp.
Kiu tu’uk semanë yëk, ojts jäm nyi ja’atyë tu’uk mëj to’oshtyëjk pën
yëkxon pa ayojëp, tyaak tam ijty madi jämats ninëkxëp ma pia’am tseënë.
Ku t’ixpa’aty tu’uk win mia’ay pëyëkp jä tni niksh, tsoyë ieepië to’oshtyëjk
ojts yëk atükyë jäts kadi tmöksh ku niksh tyëk tsäächë. Ku jä mëja’ay tku’uk
jawë ia’ty, n’it jä iuna’ak tmu käpsh jäts tnë’më jaay:
―U’nk ayoowë, yës mpudëkë atëp jäts niksh myoykiomë jadu’uk ojk.
―Duun ëts taak nja winmay. Tsoyë ieepyë wamp jäts kä ëts niksh n’ok
yoynyë.
―U’nk, ajootë mits Kong, jä mpudëkë atëp. Ku nëy jäänëm ijty mka
ayoon paaty ¿Kä mits win kukeshë ieepy xpa’aty?
―Kä, ni pën. Mni jawë ieepy mits ku nigo’ ja’ay xtsuu wa’anyën.
―Duun kiustumwrë ku mpa’atën tuu a’ay tu’uk tsaany, ku uk wio’o
ya’ash, ku iish nmëët nëpiaatën. Tukë’ëyë ix jä juyujk jäp yë tni käpsh tu’uk
ayuuk.
―¿Iish? Isham njaawmiëch jäts jäyë tu’uk ojk n’ish jäm kajp jotm.
Pik muchk ooky tam jä, tsu’ jä iech, Jä it ëts jä n’ish ku ojts n’ats mech tëjk
windum tu’uk po’o it. Nja mats waan ëts ijty, jä ku jätyë kiäktakooy.
―Jätyë ijty xni käpsh jäts kadi jeeshë mjäty mkowety.
Tu’uk po’o ojts jäm tyaanë ma ja’ay piaam ixë jäm tsoytyaak it jotm, tu’uk
tsoy eepyë wi’it jötyp yëk nëkxë tyëjk jotm. Tyo’oshtyëjk mëët iunaaktëjk
ja putëëkë a’të jäts tyëjk jötyp yëk tëkë iäätyëdë, jäm maapä’t këxm jia yëk
maawa’anyë, kä këm tsëky, naxkëxm ojts nyëy chëkië. Ojts tyook kiu jamë
wän jäty, jäts iunaaktëjk ojts ixpëktaak ta wak watsnëdë. Duun tyaak tyeety
winwaantë ku ojts jiaty, jä këxmëk ku tka mëj pëëmy ku iish ie’ch, jä këxm
ojts iayoon paaty jä mish.
110
LA DANZA DE LA COMADREJA
Pánfilo, originario de Jempytëjk’am29, era un muchacho inquieto y
trabajador. Cuando tuvo su primera oportunidad de irse a la ciudad,
no lo pensó mucho y se fue llevándose sólo la ropa que llevaba puesta
encima. Una vez estando en la capital, quedó deslumbrado de sus anchas
calles, edificios elegantes y altos, y sus luces de diferentes colores.
Pronto comenzó a laborar de peón en las obras de construcción,
porque en este trabajo existe la ventaja de que no piden papeles ni se
requiere algún grado de estudios para obtener empleo. Allá se encontró
con una persona que también es mixe pero de otro pueblo, pronto se
hicieron amigos. Se llevaban tan bien que al año se juntó con la hermana
de su amigo y sin mediar ceremonias se fueron a vivir juntos.
De vez en cuando regresaba a su comunidad a visitar a sus padres
y amigos, sólo permanecía los días que duraba la fiesta. Con el paso
del tiempo y su empeño en el trabajo, sus jefes lo ascendieron a “media
cuchara”, lo que le permitió ganar un poco más de dinero; pronto se
convirtió en maestro de albañil, lo que aumentó su pequeña fortuna.
Entusiasmada, su concubina le propuso cambiar de trabajo:
―Pánfilo, creo que deberíamos comprar ropa y revenderlos, así le
hace mi hermano y le va muy bien ―lo animaba.
―Se ha de necesitar mucho dinero. ¿Tú crees que nos puede ir bien?
―Claro que sí, él gana bastante dinero. Es más, yo te voy ayudar a
vender.
―¿De veras? Siendo así, claro que me voy a animar, que no se hable
más.
Una semana después comenzó a vender ropa informal para damas,
caballeros y niños. Al principio la gente le compraba poco, pero después
de un mes su pequeño negocio comenzó a prosperar. En menos de un
año pudo comprarse una camioneta; amplió su negocio al abrir dos
puestos más y luego tres. Su siguiente meta era adquirir una casa. Hasta
sus paisanos veían que el muchacho era afortunado y con unos tragos
encima se lo decían abiertamente:
―Mira, Pánfilo, tú eres buena gente por eso te hablo siempre con
la verdad, estás logrando en poco tiempo lo que a otros les ha llevado
muchos años. ¡Salud!
Una tarde, Pánfilo se encontraba en el pueblo de Guichicovi,
29 Guichicovi
La danza de la comadreja 111
tsuj yëk madoy ku kääky txuküky jäts joon iëy, tu’uk akipsh yë tyëk
pi’itstë amoonën jä jajta’aky it. Ku jä nyëy Kong mo’oyë, madi ku tëjk
ojts tkapx tsoy tëjk ayoypë ix jäts tnë’ëmë tyiknët pu’ykiësh. Ix jäts
Kupaktüt tu’uk tönyë miu käpxë jäts nyëëmxë oy mnëy ish itët jäts kadi
iayoon xpaaty. Ix jä mish Nëüxm nigowë taxi’iky tjawë, paat jä mish
duun ojts kiapx wimpity:
―¡Kadi mits möny mtüky!, mnijawë iatyëp mits ku ni pën ëts nka
yëk mëdaaky.
―Amadow ―duun miükapxë ia’ch―, tyim jänch ëts nkäpsh,
Wi’iy ja’ay ëts xmaytyaak jaay uxëyë, tyim jiatpëm jä ti mëk ayuuk nyi
käpxp.
―Nyi kapx jä ti ayoon niksh mpaaty?
―Kä, n’it jä tni kapxt ku këm x’ats mukapxt tyëkjotm.
―¡Aaah! Nigowë ëts jä mëja’ay x’atsëëkë wia’any, jä xta nimado’ot
jä muukëp ja’ay jäts kä ëts jä x’atsëkët kiapsh miaytyaaky.
―Mmm. Të ëts nishën n’ok nikapxko’y, nëkxnëp ëts.
Ix jäts Kupaktüt nyëkxnë jotku’uk iaaw jioot ku të jä ia’ch tok
awaanë madi jäm jotmay, këm jä tjup ixt pun ti iok tunwämpy o wixën
nyë piudekë it wa’any. Oyëm jä Nëuxm jia nëmëk pemyë jäts yä’äny
ni pën kia atse’ëkë iätyë, ojts ximnë ku miugu’uk nyi ojtsë ixjäts möny
tyüky tu’uk xëëw jäts nëy duun jiatkomë koots it, jäänëm tjawtyakooy
ku tsu pia’tënyë. Ku nyi wi’iy kiu japom, kä t’ok jaawmiätsnë pun ti
kiapxtë mëët iüch uxëëyë.
Ku nya’sh tu’uk po’o jäts t’ish ni ti kia tünyë, duun winmay
Nëüxm jäts taaykiäpx jä madi tyijpy Wi’iy ja’ay, ix jäts iukomë jotku’uk.
Tu’uk ux it, ku jadu’uk po’o wianë yääkp, maan ojts tsish yoots tyëk
wintukesh tsapwiin jäts witsuk axa’y jakäm. Yamën it tyuu tsonta’aky
nëy duun witsuk jia’anë Amätsktu’amët ka’ap jotm, jäts tu’uk witsuk
jëën piekyë tyëjk jäts jätyë tyoypië’ky. Miugu’uktëjk madi winkon
tsënäätyëp, ojts tyok awaanxë yaxke’eky këxm, n’its jä mish payëkp
pitsëëmy jäts kadi ojts tyoy. Të n’aty anääwë tyëjk yëkujamxë, n’its
miöny tyüky ku ayoon tpaty jäts yoycho’ony tu’uk ka’ap jo’oty jäts mëk
yaxke’eky:
―¡Mni jawp miits jä pën ëts të xmu tuntakoy ku ntëjk xëk
to’oyë, niksh ëts jä nijawë japom wixtëkm pën të iadë’ch n’its yekxon
nikoxwatskëxt!
Ku këxëpëjy tyëk nikutukë 115
Ku jä kepy iaay tpo’oty jäts tyëjk tko’oyë iajty jadu’uk ojk, mätsk
po’o tyaanë iajty jäts ojts tëjk iawaatë. Kupaktüt jeeyë ojts piudëkë
ätyë win japom. Ku jäm tyuntë, n’its Nëüxm tni käpsh jäts kä jotku’uk
iok tiknäänyë, ix jä miugu’uk tyëk tëy ti jä win tyump, ix jäts mish
kiapwinpi’itë jäts kuwanë jä niksh t’ats ish Wi’iy ja’ay. Jä xëëw ojts
tkapxmuktë juun it niksh t’ats ixtë. Ojts jä wi’iy ja’ay kiapx atsooy ma
jäm kiu tëjkë ku tni nëkxtë, jäts nyëëmxëdë nyaxtët tëjk jötyp, n’its
tiknëpiä’t mio’oyëdë.
Kupaktüt ojts tok awa’anë ti ayuuk miu yoytëp jäts tnë’ëmë tunt
maay ajt tpudëkët miugu’uk ix jäts jä mish tnë’ëmë tok awa’anët ti
jotmay miuyoyp. Të tam Nëüxm iaaw tyëts këxnë, n’its tsu’y tnats uukë
jawiin mäpsh ojk ix jäänëm tni käpsh ti ayuuk miuyoyp. Jä mëj ja’ay
madi të kiupo’onë, jä t’uuky jech nyë ix jäts nyë’ëmxë tmo’ot agaany
këj, ix jäts jä tpeny oytya’aky ämpy jäts tjaawët ma jiotmay chioony, ku
jä tpa’aty, ix jäts mëja’ay kiapx wimpijty:
―Nitonë mits m’itnë, të këxëpëjy tyëk nikutukë jäts takoy
mits m’itnët naxwinkë’sh, jä ku duun mjükë äty ixëm juyujkën. Pun
m’akäkwa’ats wämpy yë ka kiutu’uk, nikx kuwanë xtüny mteety pio’o
wianta’aky. Jä jëën madi ojts mtëjk tno’oky mëk käpx yë, anaawë ojts
mtëjk tpeky.
―¡Kä ëts njänch jawë ku mits winwa’any jäts të juyujk tyëk
nikutukë jäts takoy n’itnët! ―mëk ojts kiapxjë’ky jä mish, mäpsh
iampeky jäts kä tnijawë ti tyump.
Ix jä miugu’uk ojts miachë nyi këxm jäts nyeemxë tu’uk winm
chëënët. Jäts jä Wi’iy ja’ay, të jä t’ixtäny ku mäpx ja’ay duun iadë’ëstë,
kä jä tmëj pemy, ix jäts jia kapxkomë:
―Mish. Kä mits nigo’ mjäty, këm mits naxwiin xka wintsë’ëkë,
natswopë mits mjükya’t xyëk näsh. Ni pën nigowë ya jükya’t tyëk näsh
ya naxwinkë’esh, pun ti mpätyp kuwanë naxwiin yiinëm xmo’ot.
―¿Wixën ëts jä nwintsë’ëkë ajt ku kä ntëjk t’ish ijty? Windim
ëts jä nwintsëëkë ixëm mits winwa’any. Nëkx wamp ëts n’ats ixta’at jä
këxëpëjy jäts këm ntyim chuutst.
―Mits m’ok mnijawë pun ti mtun wämpy, jäyë ku ëts ni käpshp
ku mits madi mits myëk tëëpy.
―¡Nëknë ëts ya! Jäyë duun winwa’any jäts chioonë Wi’iy ja’ay
ntum, tyëk t’ajup miiny akaj.
116 Ku këxëpëjy tyëk nikutukë
30 Cocodrilo
31 Bebida de jugo de caña fermentada o piloncillo con pulque
32 Mazatlán Mixe
33 Buho
118 La sentencia del jaguar
35 Jaguar
120 La sentencia del jaguar
―¿Tyim jänch, ja’ay ap? Pun të duun mits xwinmay wimpity, jäm
ëts nkäpxt jepy mtëkwindum n’its mookëyuupë nëkxën. Jätyë niksh
tung winëkio’oy.
Ku jä xëëw tpa’aty, jäm jä mish Mariaan wiakja’aty. Ku jia’ty ma
jäp ewangelistë ja’ay yoymiuktë, jä yëk ta mukäpxtë jäts tjaawtyakoy
kiëxtët tukë’ëyë madi mëja’aytyë’k tya awaanxëdë, maan jëk jä iaxëkyë
iatnë jäts jëk jä ioyë “mujuguë kong jëk jä iaaw-iayuuk”, duun n’ok
kapxën, t’ixuuptakoy kiëxt ayuuk madi tyeety mëët iap ta awaanxë
ku nyëmxë jäts twintsëkët Naxwiin, tun, kopk madi tump nukxta’k,
tukë’ëyë ap maytyaky. Ku Mariaan ojts tyëk käpx ipx mank jumët, n’it
ojts jiaykiäpë kiunuukxpë ta twinkupëknë mëët Kristë. Duun winwa’ny
ku xontakp nyiksh mëët miugugtëjk pën jäty mëët tsënäapy jäm
winkon jäp tsaptëjk jooty, ma iëwtë jäts nyiukxtaaktë win dominguë
ku it chuujënyë, o mätsk o’k jäty win semanë.
Ku jieekx kiëxtänyë jäm tyëk njotm, n’it jä mis Mariaan nyëkxnë
tung ixtäpyë jadu’uk kajp winkon tamp, ku kia iok itnë ti tya kaytyëp
kiutëjk mëët iuna’ktëjk. Xontakp jio’ot ku tung ojts tpaaty Kënkëm it
jotm. Wintsën jä yëk kaayëp, yek u’këp jäts mioyë ma miaaktand jäts
kadi nigo’ jiotmay.
Mätsk semanë ojts nya’sh, ku ijty Mariaan iaku’k xiëwë wia’ny
kepy patkepy joma äpy patkëm, jäm kam it jotm joma tyüny tu’uk
ku’uk xiëëw. Jäm n’aty kiay ixta’aky jäts kiääky tjuuty jäts mätsk o’k
n’aty tnooch, n’it tsën jä ixjäm amöny aanyë ojts nyi jaatyë tu’uk joon
madi txëëw tsinaany jä madi kukexë iatp, jä joon madi nyikx tmëëd
tsuxk jäts poop ojts jäm ixta’aky joma tu’uk xo’kepy jä winkon n’its iojë
mëknäsh. Jä mish Mariaan ojts iampeky jäts jätyë tpaka’ch, tsa ta ni
piitänë iaty paat kiä’kt, jäts jä joon chëëkë ku ja’ay yëk ookët n’its tyim
nyëkxnë jäm iok yaxkäknë ixëm pën tsu ix wamp jäts ta xikp jä jiawë.
Oyëm tja ka tsëky, yëkxon miöny tyüky ku duun jä joon iadë’ch,
yekxon jä yëk mëk pëmt, wixën jä ayuuk tni käpsh jätyë jä tpa yooytyë,
duun winwaantë ku yë tanë’k kukexë iatë, jä nyikäpxp ti oy ti kaoy
joma jäm chaan kio. Jäts kadi jiotmay, ix jä tjäwmie’ch wixën wintsën
winwaany ix jäts t’ëë nipëkë ia’ty jä Jewaj n’its tjawtyakooy jä ayuuk jäts
kadi yëk tsächwinmayë.
Ku xëëw kidaknë n’it nyëkxnë pookxpë. Kiu japom jiak tungo’y
madi wintsën ojts tya pawaanyë jotku’uk, ni ti tka kumay. Jä tuguëëk
xëëw nya’sh, ku ity jiax piooty jäm kam njotm jäts nyëkwanë pookxpë,
pëyëkp jäm nyi ja’të jiëy pën mäpsh mom tukp, yëkxon nyuukx takoy
124 Mariaan tpatp joon kukexë’atpë
wianë jäts winpok wintakoy itnë, ja tyok awanjaay wixën jiäty kiowety
miu mëja’ay:
―Mits ok määkx ku ëts ya niminy, jä ku të mits mutuu iayoon
paaty, juypë ijty nyiksh jadu’uk kajp jäts mëjwi’it këxm ojts tyimy,
yëkxon kiuyoynyäshtë mëjtuu patkepy. ¡Mëk isham tni pa’amë!
―¿Wixën tëy win iayo’on paaty? Ku win japom ëts yës Kristë
nmukäpsh jäts ix’itët.
―Kadi mëk mjotmay, jükië iatp jä jä’ayë ku tsay’utkë’x jäts jäm
maakëxp mia’ay, duun pa’ak wëëmpë winwa’ny, jä ka i’itxëp pën pa’am
ixëp jäts chio’okt. ¡Jänch tëy ëts winwa’ny!
―Joomën jotakoy jä ku it kiootsë wianë, tso’kën niksh nja’tyën.
N’its Mariaan mëët jiëy wimpitnëdë Kë’ëkwinm ku jä yiinëm
xëëw wiänë kia kujäxënyë. Ku nyaxtë ma monts it jäts yekxon jia
nituuwatskëxtë ku yöny yo’oytyë jä maktaxk mugoxk yaxpën, ja
yi’inën kia tsuumkë jäts jawäänë ijty kia jaatë tyëk’am, n’it ojts nyaxtë
winkon joma tu’k nukxta’k it. Jä it ma jääyë tanë’k jekx ixtääpyë
pitsëmtë. Ku jäms po’ mëk iäntaaky, duun winmaytyë n’its oytya’aky
ämpy tyim iamääts ixtë jäp it pënxë kiupaatëdëp jäts t’ok taxiiktëd
duun winmaytyë. Mëknäsh ojts tyim jiawëdë ku t’ixpatë jäts wä tam
jäp nukxtapk madi mëk ka amayp ewangelikë tsaptëk jotm, madi mëk
wamp yëk ixmatskëxnët aptëjk iayuuk; jäp tam jeeksh tkë yäky tsiin,
mëët tutkna’w tyëk niksh jäts jäp kiapxta’aktë nyukxta’aky ayuuk.
Ku duun t’ixtë ja’ay iadë’ch, yëkxon kyepyëkiëxnëdë jäts nigo’
jäts kä iok xäjwimpitnëdë, jääyën nyëy win’ixëdë tu’uk jadu’uk. Duun
tjawë iatë ixëm ku tu’uk tsapka kümyëdë jiot’a’y. Ku jio’të wimpi’ity,
n’it nyëkxnëdë ayu’uch ixëm jia’të jäp it. Ix jäts tkapxmuktë jäts ni pën
jä tka tok’awa’anët ti të ixtë. Jä xëëw it, Mariaan mëët miu mëja’ay jäts
iuna’aktëjk kä tyim iok nëkxnë ma yioymiuktë ewangeliët ja’ay tsaptëjk
njotm ni kia ok nekxnëdë ma Katolikë ja’ay yey miuktë, duun winwantë
jäts iap iok iayuuk pianëkxwantëp; nyi ixpëkë wiämpy wixën ja’ay
tku’uk jawëdë juyu’uk, wixën ye’ey maatsa tsapwinm jäts tku’ukjawë
wia’antë ixëm poj ye’ey oyëm jä kia yëk jawë ya poop naxkë’x. Ku ja
yiinëm ikt nya’ash, ojts tni ixpëkë yëktsokp jäts tni jawë iatnë ti tu’uk
jadu’uk ujts tyüny jäts xyëk ntsookën, pën oktëy jäm nëkxtëp ma tsoyë
atpë, jä madi yeytyëp mätsk wiin patung tëjk jotm.
125
las mujeres jóvenes eran manoseadas en sus senos por el sacerdote, sin
que nadie se atreviera a alzar la voz por lo que sucedía.
Cinco años más tarde, Mariano ya era todo un adulto. Los grupos
religiosos que se autodenominaban Pentecosteses, Testigos de Jehová,
Misioneros de Dios y Adventistas del Séptimo Día, se disputaban por
él para engrosar sus filas. La insistencia era todos los días, los lugareños
fueron abandonando el templo católico y se animaron a probar suerte
con estos grupos. Con el paso del tiempo, los protestantes fueron
ganando adeptos sin mucha dificultad. En algunas comunidades
vecinas, la mayoría de las personas se convirtieron en evangélicos y
todos se decían “hermanos”, dejando casi vacío los templos católicos.
Mariano y la mayoría de los mixes fueron educados conforme a la
antigua tradición de sus mayores. Ellos enseñaban a los niños que tenían
sus propios protectores que fungían como deidades representadas en
estatuillas de piedra; los guardianes que viven en los cerros y en lugares
sagrados; también a los santos que se veneran en el templo católico. Esta
práctica de los que no van a los templos evangélicos disgustaba mucho
a los predicadores de la Biblia, por lo que comenzaron a presionar de
diversas maneras a sus vecinos, diciéndoles “lo que ustedes hacen son
cosas del demonio”. Extendieron esta idea desde sus parientes más
cercanos de la familia hasta entre compadres, siempre condicionando
su ayuda.
―Compadre, ¿estarás desocupado para el día lunes? Quisiera que
me ayudaras a limpiar mis milpas, por favor.
―Sí. Sí tengo tiempo, compadre. Pero tú no vas donde se enseña
la palabra de Dios, así que no te podré ayudar.
―Compadre, ¿qué voy a encontrar en ese lugar? Si yo no creo en
esas cosas que vienen de lejos.
―Es mi última palabra porque ya hablé lo suficiente, me
acompañas al templo o no iré a apoyarte en la limpia de tus milpas.
―Ah, qué compadre, qué le vamos a hacer. Si ésa es tu condición,
te prometo que el próximo domingo voy.
―¿Es verdad lo que dices, compadre? Si ya lo pensaste bien,
entonces mañana temprano llegaré a tu casa y nos vamos a la milpa.
Acabaremos de limpiar pronto.
Mariano cumplió su palabra. Una vez en el grupo de los
Mariano y el ave mensajero 127
JA’AY AP JU’UYKA
Ipx yukmët kopk ixmuk keshp jäm ayuuk ja’ay it jotm, jäm tu’uk kajp
madi txëëw Mëykiëxm. Jä it ku mëj kutu’uk jäm ijty tsontaakp, mäpsh
ja’ay nyiksh pën jäty kutunguë atp, waatsoy tukë’ëyë jäm jiatë, jäm
pën t’anëkxë iatp pöky ixtääpyë o tëytyumpë ja’ay, jäts kadi nigo’ niksh
niwaats wimpit’të ix jä tyëk nëkxtë tu’uts o ti jäm itp kam jotm ixëm
të’ëts niiy, malanguë, xëk u’nk; nëy duun tyëk nëkxtëmë tanëjk pën jäty
yëk itëp tyëjk jotm ixëmë tseey, tutk naaw, tsëkëk o pën iok mëëtë iatëp,
jäts took wa’antë o twinkupëk wa’antëmë. Duun ku kajp ja’ay Muke’e
tyëk mugu’uk jatnë jäts tja’ay apënyë madi jäm tsënäätyëp. Ku ijty t’ats
ish jia’ay ap, itpëm jä tyim miëëtë ity tëëts tsu’uch o pox tsu’uch, ix jä
Muke’e jia’ay ap tyëk tëëjë jäts ma jä win tpaaty:
―Ja’ay ap ¿Naguën kupa’k mits xmëëtë tsapka?
―Kä, kä ëts tsapka nmëëtë. ¿Ti këxm ku xyëk tëy, ja’ay ap?
―Itp mits xmëëtë tsu’uch.
―¡Aaah! Itp ëts niksh tëypë, jajaja ¿mnëkx wamp?
―Duun, juun it mnëkx komët?
―Yaat tsuu.
Ku it kiotsë iatnë n’it ojts nyë piatsonyëdë, ku amuum yuuk ta
tëkë ieetyë, ixä jia’ay ap yëk tëëyë:
―¿Mjätyëp wixën mka jatnët?
―Kä ëts ja’ay ap njäty, kä nijawë wixën ntu’unëm. ¿Ti këxm
xyëktëy?
―Jäts pe’ech njo’omën, ku xka jäty yam ëts mputëkët, jäts jätyë
yi’it nëkxën.
―Kä mits yi’it winmay jäts xyëk ka jat. ¿Jänch ajt?
―¡Duun! ―jätyë jia’ay ap mia’atsë kiëjëm jäts nyaxmuyu’upë a’të,
yëkxon ojts Muke’e tsu’näsh ju’uykia jäty.
N’its piut tsoontë nyëkxtë itku’uk ma tsitk iëëwtë jäts müksh
yax ooktë. Jäyë tu’uk ojk iayoy amëkëdë jäts tpa xuuktë uts jachuj,
ku tka xuk paatë n’its nyëkxtë ma tu’uk ja’ay kiemy jiotm tjaykiepy
madi jäm winkon tsënätyëp. Ku ojts jia’atë ma jäm mäpsh tsapka
132 Ja’ay ap ju’uyka
kemy jiotm, të ja wäänë n’aty tpatnë tsuumk it jäts jäm tam ku’uk po’o
ianta’aky. Ix jäm twin ixko’të tu’uk tsapka u’nk jäts tpayëëktë, ojts jätyë
tnats paatëdë, tu’uk yuktüpy tma’ach jäts jadu’uk tyëk kiday jäts tyëk
ooktë jäts nyëëpy iuktë. Kë tu’uk tyëk nëkxtë tsapka puuy jäm it ma
tu’uk a’nk, jäms jotku’uk chiutstë piëkte. N’its kë tu’uk t’ok pakonëdë
puuy jäts nyëkxtë aank jotm, jäms chu’utstë piëktë ku’uxën n’its tyim
miaaktëkënyëdë jotku’uk. Ix jä ojts Muke’e piutjëky ku tmadoy uk
wio’otë, ix jä jia’ay ap tja ok tiyoynyë jäts nyi wi’it, nëy duun tja mu
käpsh mätsk ojk tuguëëk ojk, ix jäts tja në’ëmë:
―Ja’ay ap pu’tjë’k mits, ¡tjamiën adëts pekyë, ni wi’i!
Ma jia’ay ap kia niwi’iy oyëm jä mëk tja ti yo’oy. Ojts iok winmay
tpatsëmt, ku tmadoy jäts jäm uk winkonëdë ma jiämëdë a’ank jotm, ix
jä Muke’e winmaay t’ok tni käknët jia’ay ap ku it tka jawë jäts yékxon
mëk jä mia’ay, ixänëm wianë shepy winkon ku tmadoy tu’un nyöky.
Kiu japom jia’në tyëjk windum ju’uykajën, ku tka nijawë ntso
ixë iadëtst jäts jia’ay jatkomët jadu’uk ojk. Ix tjä ni niksh tyooshtyëjk,
ojts miumëja’ay chëëkëdë jäts piutso’ony, ix jäts ju’uykia xiëëw tya
mukäpshë:
―Tiwdaan, ëts yam kapxp, mu mëja’ay.
Ku duun nyëmxë, ix jä tyooshtyëjk yëk tëëyë:
―¿Muke’e, mits jäm mkapxp?
―Duun, kadi mtsëëkë. Ni ntso ëts mits ka tunt ―jäts tmaytyaakë
wixën jia’ty.
―¿Ti yi’it mtump, ju’uykiajën m’itnët?
―Duun, kopk këxm ëts niksh jükia’t nyëk naxnë, jä tu’uk ojk jäty
kääky xëk nëkxt pun xputëkë wiamp ëts mits.
―Oy, duun ëts ntunt.
Mu tu’uk ojk nëm tso’ok këxm tanë’ëk ixtäpyë tmëët niksh jia’ay
ap, duun n’ok tijën, ju’uyka këxm jäts ojts ku tsapka ja’ay kiu paatë
iätyë. Duun ojts jiäty Muke’e ku ijty tka nijawë ntso ixë nya’ak tikatsët,
paat tsjä kia taany jäts duun jiüky ia’t tyëk naxnë xëmë këxm.
133
COMPADRE PANTERA
En las faldas de la montaña Mëj Ixpyukm40 hay un poblado de nombre
Mëykiëxm.41 Desde que obtuvo la categoría de distrito comenzó a ser
concurrido por los representantes de diversas comunidades, la mayoría
iban porque eran requeridos por el agente del Ministerio Público o por
el juez. Los visitantes aprovechaban para llevar sus ollas de barro, mezcal,
aguardiente, morrales de ixtle o productos del campo como la malanga,
chiles secos, ejotes, papas; también transportaban animales domésticos
como pollos, guajolotes, borregos o chivos, ya sea para vender o para
intercambiar con algún producto distinto, lo que se conoce como
trueque. En estos viajes Miguel se hizo amigo y compadre de uno de los
lugareños. Cada vez que visitaba a su compadre, él siempre tenía en su
casa abundante carne fresca o seca, por lo que vencido por la curiosidad,
Miguel le preguntó:
―Compadre ¿Cuántas cabezas de ganado tienes?
―No, no tengo ganado. ¿Por qué la pregunta, compadre?
―Veo que siempre tienes carne.
―¡Aaah! Es que seguido voy de cacería, ja, ja, ja, ¿quieres ir?
―Si me invitas, claro que sí. ¿Cuándo irás de nuevo?
―Esta misma noche.
Al oscurecer emprendieron su viaje por la vereda, cuando se
internaron en la espesura del monte, su compadre le preguntó:
―¿Sabes transformarte en felino?
―No, compadre, no sé ¿por qué me lo preguntas?
―Es para avanzar más rápido, pero si no sabes yo te ayudaré a
transformar.
―No pensarás convertirme en felino, ¿verdad?
―¡Claro! ―sin darle tiempo, lo tomó de sus brazos y lo aventó al
aire, al instante Miguel quedó convertido en un hermoso pantera negra.
Una vez transmutados en felinos, continuaron su trayecto a gran
velocidad en medio del cantar de los grillos y del croar de las ranas.